Ringi liikmed lõid kaasa 11.–12. juunil Eestimaa Looduse Fondi korraldatud Soomaa metsisetalgutel. Hoolimata laupäevasest lausvihmast kogunesime õhtuks Kõpu mõisa juurde. Tutvusime juba leitud sulgede, munade ja junnidega. Andres Kalamees andis meile ülevaate metsisest, aga ka tedrest ja laanepüüst.
Lootes päikesepaistelisele hommikule jagasime õhtul inimeste vahel alad, kes millist metsalappi läbi seirama läheb. „Loendust tehakse vaid kuiva ilmaga, et vältida õrnas eas tibude häirimist ohtlikes ilmaoludes (vihmaga liikvele aetud tibud võivad külmetuda ja hukkuda).“ (ELF) Juba hommikul vara säras päike taevas ning saime kohe pärast hommikusööki teele asuda.
Metsas märkisime üles nii linnud, keda kohtasime, kui ka korjasime kaasa maas lebavaid männiokkasest ja taimsemast materjalist junne. Kel on treenitud ja terav kõrv võib lindudel vahet teha ka tiivavehkimisheli järgi: metsis tõuseb lendu mürinaga, teder robinaga ning laanepüü vurinaga. Oluline oli tähelepanu pöörata ka vihtluskohtadele (sümmeetriliselt ümmargused augud liivas, kus metsis sulestikku puhastab), karu- ja metssea väljaheidetele, mustika kasvukohtadele ja muule, mis näis oluline või huvitav. Näiteks Robini teele jäi seitsmeharuline põdrsarv.
Jürgenil õnnestus kohata metsise kana 3-4 tibuga. Kusjuures emalinnul oli ilmselt küljes saatja. Kellil õnnestus samuti kohata üht metsisetibu.
Jäin seisma ühte kohta, ei teagi miks. Puhkasin natuke, suurt midagi ei mõelnud. Natuke aega olen, järsku hakkab läheduses keegi krabistama. Mõne meetri kaugusel vudib üks väike tibu minust kaugemale turvalisemasse kohta. Ju oli ülejäänud pere juba ammu jalga lasknud ja tema üksi ootas seal lehtede varjus, millal oht mööda läheb. Eks ta vaatas, et mina pole tükk aega liigutanud ja proovis igaks juhuks ise minust ikka kaugemale saada.Kelli
Talgupäevad möödusid, nagu ikka, väga meeleolukalt ja igaüks leidis meelehead, mida kogemuste näol kaasa võtta.
