Juba kuuendad Jaamamõisa ojaniidu niitmistalgud toimusid sellel aastal 5. juulil, kus lisaks niitmisele oli kavas ka palju muud põnevat! Kõigepealt õpetas Jürgen Maidla, kuidas kasutada ja teritada vikatit ning panna niidul kasvavatest taimedest kokku ilusaid lillekimpe. Niidu taimestikku tutvustas meile värskelt magistrikraadi saanud Piia Kängsep. Väike saabuv vihmasabin meid ei heidutanud ja töö läkski lahti – kes niitis, kes ehitas elustikutara, kes riisus ja kes seadis kauneid kimpe. Päeva lõpuks said tublid talgulised kostitatud kapsapiruka ja plaadikoogiga!

Kui seekord talgutel osaleda ei saanud, siis olge aga mureta! Järgmiste talgute saabumist ei ole vaja üldse kaua oodata, sest sellel hooajal plaanime Jaamamõisas niita lausa kahel korral 😉

Pildide autor: Kaarup Öövel

11.juuni õhtul toimus Ringil koos Tartu Rattaliiklejate Seltsi ja Tartu Ülikooli Kestliku arengu keskusega ühissõit läbi Tartu ROHEringi loodusalade. Üritus oli osa Loodusloovusfestivali 2026 aasta programmist. Ühissõidu eesmärk oli külastada erinevaid rohealasid, et näidata inimestele Tartu linnalooduse mitmekesisust uue või muidu varjatud nurga alt. Samuti oli suurem soov juhtida tähelepanu rohealade eripärale ja nende püsimise olulisusele.

Sõit algas Maarjavälja linnalooduse katsealalt. Kogunedes said osalejad kõigepealt uudistada sinna toodud lambaid ja veiseid. Sissejuhatuse üritusele tegid rattaseltsi poolt endine Ringi president Jürgen Maidla ning Jaak Pärtel Ringist. Jaak mainis muuhulgas ka veebruaris koos teiste noorte keskkonnaühendustega tehtud rohealadega seotud avalikku pöördumist. Seejärel jätkus juba ürituse programm.

Kõigepealt rääkis loomaökoloogia professor Tuul Sepp ROHEringi projektist laiemalt. Seejärel tutvustas maastikuarhitekt Merle Karro-Kalberg meile Maarjavälja linnalooduse katseala, sealset eluslooduse tara ning seal ajutiselt elavaid loomi. Järgnevalt istusime rataste selga ja sõitsime edasi Kesklinna suunas. Seal tutvustas Merle meile Uueturu parki, mis oli esimene roheala projekt. Samuti tutvustas abilinnapea Kertu Vuks linna rolli linnalooduse kujundamises. Edasi sõitsime üle jõe juba Ringile tuttava Jaamamõisa ojaniidu suunas, mida tutvustas täpsemalt vooluveekogude ökoloog ja kunagine Ringi president Jürgen Maidla.

Viimane roheala, mida külastasime, oli Kalmistu paljandiäärne niit. Seal rääkis geoloogia kaasprofessor ja paleontoloog Oive Tinn meile paljandist endast ning rüükalade jäänustest, keda seal ise oma käega katsuda saab. Seejärel tutvustas tolmeldajate uurija ja zooloogia teadur Villu Soon meile paljandis elutsevaid eraelulisi mesilasi ning ka maailma kõige haruldasemat mesilast. Nimelt leidis Villu sealt alalt ise varem määramata tolmeldaja, kes osutski uueks liigiks.

Sõit lõppes vihmase ilma tõttu Oceologicumi õppehoone puhkeruumis, kus nautisime üheskoos Ülikooli kohviku kringlit ja piparmünditeed. Kokkuvõttes oli üritus väga põnev ja tänada tuleb kindlasti kõiki esinejaid, kaaskorraldajaid koostööpartnereid!

Piltide autor: Kaarup Öövel

Juuni alguses toimus närvekõditav Loodusvaatluste maraton. Hoolimata vihmasest hommikupoolikust kogunesid vaprad loodusnautlejad Vaibla linnujaamas, et andmebaasistada võimalikult palju erisuguseid liike. Algus oli paljulubav ning konkureerisime esikolmikus, kuid pärastlõunal avastasime, et Tallinna Loomaaed on meist oma elevantide ja ninasarvikuga möödunud. Mis seal ikka, võtsime oma jõuraasud kokku ning põrutasime neist uuesti mööda. Kuna loodust vaadeldi väga usinalt ka mujal, siis lõpparvestuses saime 418 kirje ja 281 liigiga seekord tugeva viienda koha.

Liigimääramise kõrvalt jõuti teha ka palju muud: tähistasime sünnipäeva, avastasime Võrtsjärve ja selle kõrkjaid täis kaldaid, mängisime suupilli ning leidsime ühe õnnetu kaldale uhutud kiisa. Õhtu lõpetasime kosutava leili- ja tünnisaunaga. Hommikul sai rõngastada linde ning ühistööna valmis ka üritust meenutav kunstitöö. Seejärel pakiti kodinad kokku ning liiguti edasi oma teed – kes autoga, kes rattaga.

Aitäh Vaibla ja Loodusvaatluste maraton, kohtume järgmisel aastal uuesti!

Pildistas Kaarup Öövel

Hommikul ilmusid ringilised ulja ilmega silmis maalilises ilmastikus maailmast veeilma ilma ilmatu ilmaimeta, ilmaski uskumata, et asuvad veele ilmaaegu.
Kaardistasime kaldad ja kaid, ka kaunid kaasikud, kes sai.
Seiklused erinesid paatkonniti – külastati laeva Lonnit, käidi kanuuga kummuli, vabastati võrkudest linde, sukelduti sinistesse sügavustesse, puude vahel silkas mingi mink (teda nähti ainult silmapilk). Lained laksusid ja mängiti suupilli ja loodi uusi regilaule ehk lauldi ka vanu.
Peipsi põhja jäi ringilistest kaladele tee kruus, kuid mitte kruusast teed. Tee, mis teed…
Selge see, et vees pole tähtis, mis taga, mis ees, kuid kui taga ja ees on sõbrad ei ole tähti tarvis taamalt taevast otsida.

Lõkkele jõudsid kõik, kes kuivemalt, kes vähem.
Hernesuppi sõid kõik, kes rohkem, kes vähem.
Laulda said kõik, kes valjemalt, kes vähem.

Aitäh kõigile ringilistele, ilma teieta poleks sel hooajal hoogu olnud!

Täname Laurit ja Tädi Ruthi kanuude ning pererahvast kauni laagriplatsi eest!

Emma kaamera pildid
Kaarupi kaamera pildid