Olukord on pingeline! Oma platvormi on esitanud teisipäeva õhtuks presidendikandidaatid Piia Kängsepp ja Joosep Jagomägi. Vastamisi on astumas malelauale nii uusi kui vanu tulijaid. Homne õhtu tõotab tulla põnev.
Debatt toimub juba 15.03 kell 19.00 Liivi 2-126.
Kõigi eelduste kohaselt oleme kella 21-ks debati ametliku osaga lõpetanud ja jätkame mitteametlikult lokaalis Illegaard.
Lisaks on valminud Aastapäeva konverentsi ajakava:
Ahoi, ringirahvas ja muud loomad!
Peagi toimub selle aasta esimene TÜLKR-i mälumäng. Kohtume 28. veebruaril kell 19:00 Illegaardis.
Reeglid pole endiselt muutunud:
– kuni 5 liiget tiimis
– 20 küsimust
– parimatele ja halvimatele auhinnad
Võta kaasa üks neist:
immuniseerimistõend/läbipõdemise tõend
NB! Tõend kehtib ainult koos isikut tõendava dokumendiga!
Teie uus mäluka korraldustiim
Ringi Teadusblogi kolmandas postituses tutvustab TÜ bioloogia ja ökoinnovatsiooni magistrant ning Ringi ekspresident Jürgen Karvak Eesti jõgede lõhilasi ning annab oma bakalaureusetöö baasil ülevaate nende loodusesse asustamise telgitagustest.
Edukat uue aasta algust ja põnevat lugemist!
Artiklis esinevaid mõisteid
anadroomsus – toitumine meres ja sigimine magevees
samasuvine – sama aasta kevadel koorunud noorkala; üheaastane – ühe suve ja talve elanud noorkala; kahesuvine – eelneva aasta kevadel koorunud noorkala; kaheaastane – kaks suve ja kaks talve elanud noorkala
tähnik – anadroomse magevees elava lõhilase noorkala enne laskujaks (hõbedast värvi) muutumist, tähniku küljel pikireana tumedad laigud
laskuja (smolt) – hõbedaseks muutunud noorkala, kes rändab või asub rändele mere suunas (smoltifitseerunud ehk on toimunud füsioloogilised muutused soolasesse vette liikumiseks)
Maailma Looduskaitseliidu (IUCN) 2011. aasta hinnangu järgi olid Euroopa maailmajao mageveekalade liikidest (k.a sõõrsuud) vähemalt 37% ohustatud, seejuures neist kõige ohustatumad anadroomsed liigid [1]. Võrdluseks hinnati tol ajal eri taksonoomilistest rühmadest IUCN poolt veel kehvemas seisus olevaks vaid magevee limuseid (Mollusca) (44%) [2]. Peale minu bakalaureusetööd ilmunud raportis (2020. aastal) leiti, et Euroopa rändekalade arvukus on viimase 50 aastaga langenud 93% [3]. Üldiselt käivad lõhilaste (Salmonidae) uimed seda kehvemi, mida lõunapoolsemat osa liigi levilast vaatame, mis ühtlasi langeb kokku inimmõju intensiivsusega.
Euroopa rändekalade arvukus on viimase 50 aastaga langenud 93%.
Lõhilaste populatsioone peaks kaitsma ja taastama mitmetel põhjustel. Esiteks, vastavalt looduskaitselistele põhiväärtustele on nii liigilise kui ka geneetilise mitmekesisuse hoidmine oluline. Teiseks, on nende hea seisund ka majanduslikult ning sotsiaalselt tähtis, olles püügi- ja toidukaladeks paljudele. Lisaks on lõhilased tavaliselt ka veekogude toiduvõrgustikes tippkiskjad ning indikeerivad seeläbi ökosüsteemi seisukorda, kuna sõltuvad mitmete teiste elustikurühmade olemasolust.
2019. aastal kaitstud bakalaureusetöös uurisin kirjanduse põhjal lõhilaste asustamise mõju veekogude ökosüsteemidele ja populatsioonidele atlandi lõhe (Salmo salar), forelli (Salmo trutta) ja euroopa harjuse (Thymallus thymallus) näitel. Eelmainitud kuuluvad lõhilaste sugukonda, kuhu kuulub maailmas 247 liiki [4] (sh Eestis 8). Enim keskendusin just atlandi lõhe uurimisele.
Kes on atlandi lõhe, forell ja harjus?
Kõigi kolme liigi elukäigus on olulised kiirevoolulised kruusase põhjaga vooluveekogud, kus täiskasvanud kalad koevad. Samuti elavad nende noorkalad kärestikel, kuid esineb ka erinevusi.
Atlandi lõhe tähnikud elavad umbes kaks aastat kärestikel ja laskuvad siis merre, kus toitutakse ning saavutatakse suguküpsus. Meres rändavad paljud Eesti lõhed ka Läänemere keskossa toituma. Eestis on vähemalt 12 lõhejõge, millest kolm (Vasalemma, Keila ja Kunda jõed) on metsikute populatsioonidega, kuhu lõhet ei asustata.
Forellil on anadroomne vorm ja paikne vorm, esimese eluring on sarnane lõhega, kuid paiksed elavadki kogu elu jões, kusjuures kaks vormi annavad ka omavahel järglasi. Forell on meres lõhest paiksem ning liigub rohkem ranniku lähedal. Huvitav on, et Euroopas endeemset forelli on ajaloos asustatud üle maailma ning ta on naturaliseerunud kõikidel mandritel peale Antarktise (forell on koloniseerinud isegi Antarktika maailmajakku kuuluva Kergueleni saarestiku). Seega on meie kodune forell võõrliik üle maailma.
Harjus on silmapaistvalt kõrge seljauimega kala, kes elab Eestis valdavalt ainult jõgedes ning on lõhest ja forellist haruldasem. Eestis on umbes 15 hajusana asetsevat ja väikest harjuseasurkonda, millest arvukaim ja suurima levilaga asub Piusa jões Kagu-Eestis.
Lõhilasi on vooluveekogudesse asustatud mitmetel eri põhjustel, sageli inimmõju tõttu vähenenud loodusliku taastootmise kompenseerimiseks ja kalapüügi saakide suurendamiseks [5]. Kui ajalooliselt asustati palju kalasid (ka võõrliike) harrastuskalurite ja kutseliste kalurite saakide suurendamiseks, mida tehakse maailmas ka tänapäeval, siis nüüd on sagedamini eesmärgiks hoopis vähenenud loodusliku populatsiooni taastootmise kompenseerimine. Lõhilasi asustatakse igas vanuseklassis, marjast täiskasvanud kaladeni, ning nii tähniku kui ka laskuja staadiumis. Alates aastast 1997 asustab Eestis lõhet RMK Põlula kalakasvandus ning aastatel 1992–2017 asustati Keskkonnaministeeriumi andmetel Eestisse umbes 4,6 miljonit lõhe noorkala isendit, kellest ligikaudu 44% olid üheaastased, 28% samasuvised, 19% kaheaastased, 5% vastsed ning 3% kahesuvised [6].
Võõrliikidest lõhilasi on Eestisse asustatud mitmeid. Esimesed vikerforellid (Oncorhynchus mykiss) teadaolevalt 1896. aastal Liivimaa jõgedesse ja järvedesse. Hiljem on teda Eestis kasvatatud, mille jooksul on teda nii looduslikesse veekogudesse põgenenud kui ka sihilikult asustatud, kuid üldiselt arvatakse, et vikerforell Eestis sigida ei suuda. Ameerikast pärit ameerika paaliat (Salvelinus fontinalis) asustati Eestisse esmakordselt samuti 1896. aastal, lisaks veel 1959. aastal Ahja ja Võhandu jõkke, kuid iseseisvaid populatsioone pole välja kujunenud. Edukalt kasvatati teda vaid Põlula tiigimajandis.
Asustatud kalade ellujäämus sõltub kalade vanusest asustamisel, anadroomsete liikide puhul ka magevees oldud ajast enne laskumist ja kehasuurusest [7, 8]. Mida vähem aega olid kalad enne laskumist jões ja mida vanemana nad asustati, seda suurem oli nende ellujäämus. Üheks võimalikuks põhjuseks on väiksem kiskluse surve kasvanduse turvalistes tingimustes võrreldes loodusliku keskkonnaga, mistõttu ei ole kasvanduse kalad kohanenud liigi looduslike vaenlastega. Asustatud kalade ellujäämus meres ja tõenäosus tagasi kodujõkke kudema tulla on väiksem kui looduslikel isenditel. Seejuures on kasvanduse kaladel täheldatud suuremat ekslevat levimist (straying). Seega ei naase kasvanduse päritolu kalad nii tihti kudema jõkke, kuhu nad asustati. Lisaks võivad olla välja kujunenud erinevused eri päritolu kalade geneetikas, mis samuti nende käitumist mõjutab.
Asustamine võib mõjutada looduslike liigikaaslaste geneetilist struktuuri ja seda pigem mitmekesisuse vähendamise suunas, mistõttu võib kahaneda võimekus kohastuda muutuvate keskkonnatingimustega. Küll aga on võimalik hääbuvast populatsioonist pärit isendeid kasvanduses paljundada ja populatsiooni turgutada ning seeläbi vähemalt osaliselt populatsioonile omast geneetilist infot säilitada.
Asutamine võib mõjutada looduslike liigikaaslaste geneetilist struktuuri ja seda pigem mitmekesisuse vähenemise suunas, mistõttu võib kahaneda võimekus kohastuda muutuvate keskkonnatingimustega.
Looduslike liigikaaslasetega sama vanad, kuid kasvanduse heades tingimustes suurema kasvu saavutanud kalad võivad vahel olla ka looduslikest kaladest edukamad. Asustamise järel on kalade tihedus elupaigas suurem ning seega ressursse igaühele vähem ja seeläbi võib asustamine halvendada looduslike kalade konditsiooni. Piisava toidubaasi olemasolul on asustamise tõttu suurenenud kalade tihedusel tõenäoliselt nii looduslikele kui ka asustatud kaladele väiksem mõju.
Asustatud lõhelised mõjutavad teiste kalaliikide toitumist, kuna nende toiduobjektid kattuvad. Samas leevendavad liikidevahelisi mõjusid erinevad mikroelupaikade valikud ja toitumisstrateegiad. Näiteks lepamaim (Phoxinus phoxinus) eelistab kärestikel rahulikumat mikroelupaika kui lõhe ning ka tema toidulaud on mitmekesisem. Trullinguga jällegi vähendab konkurentsi ilmselt erinev ööpäevane toitumisrütm. Mõnel juhul võivad agressiivsemad kasvanduse kalad sundida looduslikud kalad teise kohta toituma ning uuringud vihjavad, et teised liigid on üldiselt sunnitud asustatud lõhe tõttu oma käitumist muutma [9, 10]. Harjuse mõju teistele liikidele on vähem uuritud, kuid olles mikroelupaikade osas nõudlikum, võib ta pigem ise lõhe ja forelli poolt negatiivselt mõjutatud olla.
Lõhilaste arvukust ja kohastumist muutuvate keskkonnatingimustega saab toetada ka teiste meetoditega, mida võikski eelistada asustamisele. Nendeks on (1) rändetõkete eemaldamine tagamaks kalade liikumisvõimalused toitumis- ja kudepaikade vahel (2) elupaikade taastamine (ühetaoliste sirgeks kaevatud jõgede ning paisjärvede alal jõgede looduslikkuse ehk looklevuse ja voolamise taastamine) (3) veekvaliteedi parandamine (4) maakasutuse muutmine veekogude kallastel, vähendamaks liigsete toitainete vette jõudmist (5) püügi piiramine ja röövpüügi ohjamine tagamaks piisava kudejate olemasolu. Eelnevalt mainitud probleemid võivad omada omavahelist koosmõju ning üksteist võimendada.
Lõhilasi on mõttekas asustada, et kompenseerida inimmõju tõttu vähenenud looduslikku taastootmist, kuid see on siiski vaid tagajärgedega tegelemine. Oluline on taastada lõhilaste looduslikud kudemistingimused ja piirata püüki vähemalt sellisel määral, et poleks ohtu looduslikele populatsioonidele. Asustamine on samuti mõttekas hääbumas oleva või loodusest välja surnud populatsiooni taastamiseks.
Siiski võib asustamine olla kahjulik looduslikule populatsioonile, vähendades selle geneetilist varieeruvust. Lisaks on liikide asustamine väljapoole nende looduslikku levilat ettearvamatute tagajärgedega, ohustades nii kohalikke koosluseid. Võimalusel tuleks asustamist vältida ja taastada lõhilaste looduslik taastootmine.
Asustatud lõhilaste ellujäämuse suurendamiseks looduses tuleks asustada suuremaid ja vanemaid noorkalasid (ja anadroomsete liikide puhul laskujaid), eelistada kohalikku sugukarja ja looduslähedasemaid tingimusi kasvanduses. Samas võib asustatud kalade ellujäämuse suurendamine tuua kaasa negatiivsed mõjud looduslikele populatsioonidele.
Töö täistekst TÜ DSpace andmebaasis: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/63843/Karvak_baktoo_2019.pdf?sequence=1&isAllowed=y
Miks valisid oma lõputöö teemaks just lõhilased ja kuidas sa nendeni jõudsid?
Üsna noorena avastasime sõbraga enda jaoks kalapüügi ning külastasime sageli ka veebilehte kalale.ee. Sealses foorumis või galeriis nägin, et Eestis saab püüda forelli, mis tundus tol ajal mulle uskumatu. Sealt alates hakkaski mind rohkem huvitama forellipüük ning mind paelusid ka nende elupaigad – väiksed madalad vooluveekogud, mis on tihti ürgse ja metsiku välimusega maastikul. Avastasin ka, et Eestis saab näha paisudest üles hüppavaid forelle. Seejärel proovisin neid pildile püüda ning enam mul lõhilastest pääsu polnud. Gümnaasiumi ajal käisin ka kunstiringis ja kõrgkooli astumisel valisin tootedisaini ja ökoloogia vahel, millest otsustasin viimase kasuks. Ülikoolis sain suuresti tänu Looduskaitseringi inimestele tihedamalt kontakti TÜ Eesti Mereinstituudiga, kus mind nõustuski juhendama lõhe- ja meriforelli töörühma juhataja Martin Kesler, mille eest olen talle ja teistele abistajatele väga tänulik!
Kuidas leidsid sa oma tee Looduskaitseringi?
Gümnaasiumi lõpus tulin tudengivarjuks siis Looduskaitseringi juhatuses olevale Lindale, kes tutvustas mulle edukalt ökoloogia ning elustiku kaitse eriala. Olin vist ka ise gümnaasiumi ajal sattunud Ringi blogi lehele, kuid asudes ökoloogiat õppima, oli mul mõnevõrra lihtsam, sest tuttav oli juba Tartus ees olemas. Tema kutsus mind Ringi üritustele ning esimene hästi meeldejäänud üritus oli avamatk, kus sattusin mükoloog Leho Tedersoo seenehuviliste gruppi ja kohtusin ka paljude teiste Ringi liikmetega. Osalesin sel ajal päris paljudel Ringi üritustel ning olen tänulik, et järgmisesse juhatusse kutsus mind suurepärane president Sandra Poks! Peale aastat Sandra juhatuses õnnestus meil valituks osutuda oma imetoreda juhatusega. Nüüd ütlen klišeelikult nagu oleksin väga vana (mida ma üldse ei arva), et neid aegasid meenutan väga soojade mälestustega ning sain palju häid kogemusi!
Toimetas: Karl Hendrik
Tähelepanu, ringilised – SÜGISMATK tuleb taas!
26.11-28.11
Hetkeolukorda arvesse võttes oli juhatus sunnitud raske südamega langetama otsuse legendaarne Sügistrots (taaskord) ära jätta. Kuid novembrikuine loodus kutsub linnamürast eemale ning näib olevat suurepärane hetk peale paariaastast pausi taaselustada sügismatk!
Selleaastane sügismatk saab lähenevat talve silmas pidades sobilikult alguse reedel, 26. novembril just talvepealinnast Otepäält. Esimesel õhtul aklimatiseerume Lõuna-Eesti kõrgmäestikuga ja teeme lühikese soojendusmatka Otepäält loode suunas ning ööbime Tõukajärve kallastel.
Laupäeva hommikul seame sihi läbi metsase Kolmjärve sihtkaitsevööndi Hellenurme suunas, kus on päralejõudmise korral võimalik külastada poodi ja õhtul nautida kultuurimelu kohalikus Mägestiku pubis.
Eelneval õhtul seame laagri ülesse Hellenurme lähiümbrusesse, kuna pühapäeva hommikul ootab meid Hellenurme vesiveski pererahvas ning tutvuda saab sealsete tööde ja tegemistega. Hellenurmelt suundume peale kultuuriprogrammi lähedalasuva Palupera rongipeatuse suunas, et oranži porgandiga tagasi Tartu suunas vurada. Matkalisi tervitab peale tegusat matka soovi korral Tartu külje all Külitsel asuv ja otse tee peale jääv Ringi presidendi enda saun, kus saab ennast korralikult puhtaks küürida ja auru välja lasta. Sealt edasi Tartusse on liikumisviise juba erinevaid ja igaüks leiab oma.
Tartust Otepääle saab reedel mugavalt bussidega, mis väljuvad näiteks 16:30, 17:20 ja 18:00. Pühapäeval plaanime jõuda 13:35 Paluperast väljuvale rongile.
Et juhatus ja Hellenurme vesiveski pererahvas teaksid seltskonna suuruse ja toidu kogusega arvestada, palume end kirja panna alloleval lingil: https://docs.google.com/spreadsheets/d/1Natf39RWtURDM0S2_1f0gxD1WNw7zpbG7x7kGS_xF1s/edit?usp=sharing
Matkal näeme!
Ae-ae, ringiline!
Novembri mälukas toimub Illegaardis juba 23.novembril algusega 19:00
Meeskonnas endiselt lubatud kuni 5 liiget
Tuleb ikka 20 küsimust
Parimatele auhinnad
Sisse saab vaktsiinitõendi või läbipõdemispassi alusel
Päikest ja sooja
Teie mälubossud
Vihmasel kolmapäeva õhtupoolikul võttis põline ringikas Keily Tammaru kuulajad endaga kaasa kütkestavale Florese saarele keset avarat Atlandi ookeanit. Keily jagas huvilistele kahe kuu jooksul Portugalile kuuluvas Assooride saarestikus praktika raames nähtut ja kogetut. Juttu tuli Florese endeemsest mardikaliigist, vihasest võitlusest Himaalajast pärit invasiivse taimega ja saarte heitlikust ilmast, mille kõige kõrvale sai maitsta kohalikust juustutööstusest pärinevat magusat küpsetist.
Juhatus tänab omalt poolt kõiki kuulajaid ja loomulikult ka Keilyt suurt rännuhimu tekitanud ettekande eest!
Kätte on jõudnud septembri lõpp! Koolijütsidel on esimesed kontrolltööd selja taga. Töömesilastel on suvepuhkusest mälestuseks vaid kunkusse panemata plätud. On tunne, et oled ära teeninud väikese vahelduse koolikambri valgetele seintele ja argipäeva sebimisele. Looduskaitseringi bussiekskursioon sobib selleks nagu Eve Kivi Pakendikeskuse reklaami.
Toimub nimetatud ekskursioon 8. – 10. oktoobril 2021 Lääne-Eestisse.
Täpsem ajakava on järgmine:
8. oktoober (reede)
Start Vanemuise 46 ees kell 18.00. Sõidame Vändra ja Järvakandi vahel olevasse Mukri rabasse. Kui on aega ja tahtmist, teeme enne Mukrit väikese jalutuskäigu ka Võidula külas. Vaatame mõisa ja sulistame jões varbaid. Mukri rabas sööme tatart, vestleme sõpradega ja ööbime.
9. oktoober (laupäev)
Kui Vändra metsa karud meid nahka pole pistnud, pakime asjad kokku ja teeme Mukri rabas väikese jalutuskäigu. Buss viib meid seejärel Eesti klaasipealinna Järvakandisse. Kohalikust kauplusest saab limonaadi ja krõpsu. Külastame klaasimuuseumi (seal on igasugu klaasist vigureid!) ja näeb küla keskel ehk tühja basseini. Lõuna vajaduse, formaadi ja asukoha otsustame sõltuvalt asjaoludest. Edasi suundume Eestis seni säilinud suurima niidetava pindalaga Nedrema puisniidule. Kui meil veab siis on puisniidu hooldajad nõus meile ka täpsemalt seletama kuidas see puisniidu värk käib. Kui niidutaimede imetlemisest kõht täis saab, sõidame kunsti vaatama. EKA tudengid on Tuhu rabasse torni teinud. Läheme ja naudime seda esteetikat lähemalt. Ja siis tasapisi ööbimiskoha poole. Laupäeva õhtul ööbime linnas. Soontagana maalinnas.
10. oktoober (pühapäev – see pole iga päev)
Hommikuvõimlemine, söök. Siirdume kõigi mugavustega bussis Matsalu Rahvusparki. Seal läbime professionaalse giidi juhtimisel huvitava matka. Eeldatavasti plaaniks lõuna matka sisse. Varasel pealelõunal suundume ida poole. Sihiks Pakamägi ja Raikküla mõis. Sealt võtame suuna Tartu peale. Kui kellaaeg veel viisakas, proovime külastada Käru Muuseumit. See asub Kärus. Seal on palju kärusid. Finiš on Tartus Lodjakoja saunas.
Bussis on 50 kohta ja sellest tingituna on ka osalejate piirarv 50. Osalejate hetkeseisuga saab tutvuda SIIN.
35€-se piletiraha sisse mahub bussisõit, 4 söögikorda (R õhtu, L hommik&õhtu, P hommik), saun, klaasimuuseumi pilet, professionaalne giid ja ehk veel midagi:)
Soovist väljasõidule tulla võib teada anda raalpostkirja (akaivo@hotmail.com) või lühisõnumi (55577426) teel. Vastan kindlasti, siis tead, et Su kiri pole rämpspostifiltrisse kinni jäänud. Koht bussis on kindel, kui raha makstud. Võib maksta arvele (Aadam Kaivo EE952200001101057317, selgitus: bussiekskursioon) aga eelistan sula.
Koroonaviiruse immuniseerimise tõendita bussi ei saa!
P.S. Kes varem pole Ringi bussisõitudel käinud siis üldine tava on selline, et oma lõunase söögi eest vastutab igaüks ise. Teeme kindlasti peatusi, et varude täiendamist võimaldada. Ei pea teiste kotti tühjaks sööma, et ellu jääda.
Ja ööbime telkides.
Meenutusi viimasest bussireisist, mis toimus Sisevete Saatkonnas:
Ae-ae, ringiline!
Mälumängu meeskond on sel sügisel jälle üle mitme aasta otsimas oma tiimi uusi korraldajaid. Sel aastal võetakse vastu 2-3 uut nägu. Kui tunned et tahaksid meile tulla siis kirjuta-joonista meile juhatus@ring.ee või NäoRaamatusse
Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering korraldab Loodusfestivalil arutelufoorumi teemal “Sümbioosid linnaruumis”. Proovime välja selgitada, kas ja kuidas on võimalik inimese ja looduse harmooniline kooselu urbaniseerunud keskkonnas.
Foorum toimub kell 18.00 TÜ botaanikaaia alpinaariumis, telgis. Ürituse kestvuseks on orienteeruvalt tund, pärast mida on võimalus veel küsimusi esitada.
Arutelufoorumil esinevad:
Vestlusringi modereerib keskkonnakaitsja, kodanikuühiskonna aktivist ja konsultant PEEP MARDISTE.
Osalemine on kõigile huvilistele tasuta, ette registreerima ei pea.
Loodusfestivali korraldavad Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed, lisaks mitmed organisatsioonid ja vabatahtlikud. Festival toimub 7.-13. juunil. Vaata lisa http://loodusfestival.ee/
Juba pea et nädal aega on möödas rahvusvahelise elurikkuse päeval toimunud Jaamamõisa külvi- ja koristustalgutest.
22. mail toimunud talgud möödusid ilusa ilma, tegusa seltskonna ja kosutava tee saatel.
Talgute eesmärgiks oli pärast Jaamamõisa oja kallastel toimunud maaparandustöid rikastada ala erinevate liikidega, et luua alale liigiline mitmekesisus ning aidata kaasa looduslikule suktsessioonile. Kuna maaparandustööde käigus võeti maha puid ja vähendati ka alustaimestiku hulka, siis tekkis mõnel vahval ringilisel eesotsas ekspresident Jürtoga idee külvata ja istutada suhteliselt liigivaesele alale liike juurde, et taastada või isegi parandada olukorda enne maaparandustöid.
Enne maaparandustööd
Maaparandustööde järgselt taastatav ala
Mõeldud, tehtud! Laupäeva keskpäeva paiku koguneti kokku, võeti tööriistad kätte ning hakati ette valmistama oja kaldaäärset maad niidu- ja metsataimede külvamiseks ja istutamiseks. Ala jaotati ära kolmeks tsooniks, mis tähistasid erinevaid kooslusi: mets/poolvari, luhaniit ja kaldaäärne kooslus. Erinevate koosluste aladele istutati ja külvati vastavale kooslusele omaseid liike. Kokku külvati üle 120 liiki seemneid.
Märkimata ei saa jätta kolmest vaprast talgulisest koosnevat prügikoristusbrigaadi, kes Jaamamõisa ojast talgupäeva jooksul ligi 200 kg prügi välja tassisid ja jäätmejaama viisid.
Mõni prügiobjekt jääb vist järgmiseks korraks….
Lõunapausi ajal astusid ette Susanna Vain, kes rääkis Eesti niitudest ja nendel kasvavatest taimedest, ning talgute peakorraldaja Jürgen, kes rääkis vooluveekogudest.
Talgute korraldustiim tänab südamest Jaan Liirat, botaanilise nõu ja suure abi eest korraldusel, Susanna Vainu, kes jagas Laelatu puisniidult kogutud seemneid, Lauris Kaplinskit Boreal Gardenist, kes panustas elustaimedega ja seemnetega, president Art Villemit, kelleta poleks ala presidendi seemnetega külvatud saanud, ja muidugi hakkajaid talgulisi!
Nüüd pole muud kui taastatavat ala põnevusega jälgida ja loota, et külvatud-istutatud taimed ilusti kasvama lähevad!
Veel pilte vaata siit: https://photos.google.com/share/AF1QipNREnvBxvOKRzXga4onYEWdTmzAaVWQRFRhPyJ-mBJtLFCW2WeVfONJua4sfLOVPw/photo/AF1QipMQ7zZ4IQysvBWz7u5YMax7DjwU87XfM5oAdUsV?key=eFY0RGpiNzFpaEtsNno1R3BENDJqaGwwTUZIU3lR
