Novembrikuu viimasel nädalavahetusel kogunesime Ringi presidendi kodutallu sügist trotsima. Reede õhtu möödus kuulates Jürgeni juttu lõhilastest ning hinnates pildi- ja videomaterjali pealt kalade kõrgushüppeoskusi. Sai tehtud ka esimene mõnus saunatiir.

Laupäeva hommikul heiskasime trompeti saatel pidulikult lipu. Tõsi küll, õnnestus see alles teisel katsel, aga seda meeldejäävam liputseremoonia oli.

Lipumastiga askeldamise ajal oli saabunud juba loodusemees Ingmar Muusikus, kelle juhtimisel Kotku talu ümbritsevas looduses müttasime. Lisaks muudele suleliste ja karvaste tegevusjälgedele nägime ära ka karu käpajälje.

Pärast matka sõime Jani küpsetatud imehead karaskit ja olime valmis kuulama järgmist ettekannet. Leiutaja Kalev Essenson rääkis oma ideedest ökomajade ehitamisel, aga ega ta jutt ainult sellega ei piirdunud. Leiutajale kohaselt kõneles ta ka igasugu muudel huvitavatel teemadel.

Seejärel suundusime külma ja pimeda eest tuppa sooja, et kuulata Taavi Paed, kes pidas seminari Ringi ajaloost ning Jaan Eilartist. Põnev oli see, et Pae rääkis ka oma enda kogemustest Eilartiga ja nii ei jäänud ta jutt sugugi kaugeks.

Ja taaskord oli aeg kuulata Ingmar Muusikust. Seekord näitas ta meile oma fotosid, tutvustas loodusfotograafia telgitaguseid ja pajatas muhedaid loodusjutte. Eriti põhjalikult õppisime tundma tetrede hingeelu.

Nende teadmistega astusime vastu mälukale, mis osavõtu poolest oli küll tiba väiksem kui tavapäraselt, aga seda õdusam. Mäng oli küllaltki tasavägine, aga paarikümne küsimuse peale õnnestus siiski võistkonnad kohaliselt ritta panna. Auväärne esimene koht sai premeeritud suure kapsaga ja kõige nooremad ringilised said lohutuseks purgi kodukootud salatit.

Õhtu lõpetuseks arutles Lauri, miks naised metsa ära eksivad. Kusjuures ta jutt ei jäänud ainult inimkeskseks, vaid kuulsime nii pooldavaid kui vastuargumente mujaltki loomariigist. Oli üks igati muhe kuulamine ja küsimustel ei paistnudki lõppu.

Viimasel päeval jõudis kätte viimase ettekande praktiline osa. Läksime Laura juhtimisel rappa ja kui juba koer Marta teda matkajuhina usaldas ning mitte mingil juhul koju ei tahtnud jääda, polnud teistelgi põhjust muretsemiseks. Sõime jõhvikaid, nägime ära kohaliku kaljukotka ja läbisime raba mängleva kergusega. Eks motivatsiooni hoidis kõrgel ka lubatud kook ja kuum tee, mida Jan meile teel jalgrattamuuseumisse serveeris.

Jalgrattamuuseum oli tõeline üllatus. Oli näha, et muuseumi eestvedaja, Valdo Praust oli hingega asja juures. Juba see, kuidas ta iga ratta elulugu teadis ja terve ringkäigu muuseumis mõttepausideta järjest kõneles, oli uskumatu, tohutust rattakollektsioonist rääkimata. Äratundmisrõõmu jagus seal paljudele.

Valdo Praust ekskursiooni vedamas. Onu Linda pildistas.

Tagasitee Tartusse oli nii mõnelegi paras seiklus ja hea soojendus tulevasteks hääletusvõistlusteks. Oli üks igati mõnus nädalavahetus!