Muljetab esmakordselt Lanksaare sattunud rebane Keily:

Rehepeksu võtsime hoolega käsile. Pidime peaaegu et ratast leiutama, sest ega keegi täpselt ei teadnud, kuidas see asi õieti käib. Raamatu järgi sai valmis voolitud koodid, millega viljapeadele hudjata. Tagantjärele soovitame lühemat nahaga köidetud kooti, kui otsustate kodus tõsiselt leiba teenima hakata.

Rehealuse mõnusat muldpõrandat meil ei olnud, kuid vaip muruplatsil ajas samuti asja väga hästi ära. Ainult terad kippusid üle ääre lendama. Seepärast proovisime rukkist ka otsapidi riidest kottidesse toppida, et terad paigale jääksid. Viljapead tühjad, oli aeg vili kõrtest ning aganatest eraldada. Sõelusime jämeda ja peenikese sarjaga, jätkasime käsitööga kallates vilja ühest anumast teise, lootes et tuul kannab üleliigsed ebemed kõrvale, ning lõpetasime ehtsa näputööga purukesi pihkudelt puhudes ja ükshaaval välja noppides.

Rehepeks pole sugugi lihtsate tööde killast. Kardan, et praegu jääksime küll ainult selle tööga leiba teenides nälga. Küll aga koodi käsitsemist ja vilja tuulamist said kõik asjaosalised proovida, lootust on oma oskusi veel lihvida ning peagi on ehk oma tööga võimalik ka söönuks saada.

 „Kes esimest korda Lanksaarele tuleb, jääbki käima, või ei tulegi enam tagasi,“ ütles perenaine talu hubases köögis. Pidin sealsamas möönma, et mina olen see esimene variant, kes oma maailmast tükikese Lanksaarde justnagu maha jättis, et oleks ikka põhjust tagasi minna. Lanksaare on üks müstiline, vaikne, kuid samas tegudest tulvil paik Eesti lõunapiiri laugete metsade ja rabade vahel. Seal ootab alati midagi uudset.