Ahoi!
10.-11. mail toimus traditsiooniline kevadmatk, mis nagu traditsioonile kombeks, oli rataste seljas. Tegelikult võiks öelda, et pigem oli selline hübriidmatk. Pikemad otsad said tehtud ratastega ja olulisemad osad jalgsi. Mis olid need olulisemad osad? Matka eesmärgiks oli vallutada kõik üle 200 meetrised nimedega tipud, mida Otepää kõrgustik meile pakkus. Eeltöö järgi peaks selliseid tippe olema 24.
Matk sai alguse 10. mail Puka rongijaamast, kust suundus 16 rattalist esimeste tippude poole. Esimese päeva eesmärk oli vallutada ära kõrgustiku lääneosa, kus paiknes 12 tippu. Siiski pidi tõdema, et ratastega polnud mõtet kõiki tippe vallutada, nii jäid rattad tihti tee äärde kraavi. Osad tipud said siiski ka ratasega vallutatud. Esimese päeva huvitavateks tippudeks olid: Liinamägi – ajalooliselt linnuse asukoht; Meegaste mägi ja Harimägi – Struve kaare triangulatsioonipunktid; Tiugaste mägi – tipust paistis ~20 km kaugusel asuv Võrtsjärv; Kuutsemägi – kõrgustiku ja Valgamaa kõrgeim tipp. Öö veetsime pühajärve ääres, kus ootasid meid Ulla ja Linda, kes hoolitsesid toidu eest. Esimese päeva kokkuvõtteks vallutasime 12 tippu, nägime nii mets- kui ka kariloomi, hulgaliselt oli linde, vaatasime üle ka Emäläte, mis reklaamib end Emajõe lähteks (nagu kõik piirkonna allikad). Õhtul lauldi, mängiti pilli ja mis peamine, söödi hulgaliselt tatart!
Teine päev algas natuke vaevalisemalt. Esimeseks tipuks oli Väike-Munamägi. Jalamilt tippu oli lausa 78 meetrit puhast tõusu. Sellele järgnes väike jäätisepaus Otepääl, kust suunduti edasi Põlvamaa poole. Valgamaal oli meil vallutada veel ainult üks tipp. Selleks saatuslikuks künkaks oli kõrguselt teine Tõikamägi, millele saime vaid alt üles vaadata. Kahjuks paikneb seal kaitseväe rajatis, mis hea eeltööga oleks arvatavasti isegi vallutatav, kuid seda me ei teinud ning leppisime teadmisega, et päris kõiki tippe me siiski ei valluta. Lootusrikkalt sõitsime edasi Põlvamaale, kus ootasid meid uued tipud. Kui esimene päev vallutasime ära Valgamaa kõrgeima tipu, siis täna sai vallutatud Põlvamaa kõrgeim tipp Laanemägi. Peale paari tippu jõudsime matka lõpp-punkti, milleks oli Valgjärve. Matk ei olnud siiski läbi, sest seal oli lausa 4 tippu. Ühte neist vallutades märkasime ka põllul olevaid karu käpajälgi. Viimaseks tipuks oli Väli mägi, mis on arvatavasti vallutatud kõigi poolt, kes on elus Valgjärvel käinud. Vaade tipust oli lausa lummav ja ilusti oli näha ka Munamägi ja Vällamägi. Lõpus andsime neile, kes kõik võimalikud tipud vallutasid, ka diplomi, et neil oleks hea meenutada seda saavutust ja sealt edasi läksime kõik eri suundades. Kes sai kohe ratta kärule visata ja Tartu suunas liikuma hakata, kelle käru ja auto olid Otepääl, kes aga väntas koju.
Natukene numbriliselt ka:
- Otipää Oti tiitli ja diplomi sai 14 matkalist, kes vallutasid ära kõik tipud.
- Vallutasime ära 23/24 tipust
- Sõitsime ja kõndisime kokku 85,8 km
- Võtsime ~1150 meetrit tõusu
- Kokku oli matkal 18 eri ratturit.
- 5 tippu vallutati rattaga + Kuutsemägi mille tipus olid üksikud rattad
Matk oli rahulik ja tore, piirkond on lummavalt ilus ja väga varieeruv oma looduse poolest. Hullult vedas meil ka ilmaga, mis kohati ähvardas vihmaga, kuid pääsesime ka sellest. Vedas ka tehniliselt, sest tühjaks läks ainult üks kumm ja seda viimasel kilomeetril.
Väga tahaksin tänada kõiki matkalisi, kes kaasa tulid ja ka neid kes toetasid teisiti (Ulla, Linda ja Helena, kes abistasid ööbimiskohas ja ka Liis-Ellen, kes tegi matka diplomitele logo. Mainimatta ei saa jätta Kaarupit, kes tegi vinged pildid).
Praegu aga kõik. Järgmise korrani!
Matkajuht Matsu ja teie matkasellidest juhatus





