Ringi Teadusblogi kolmandas postituses tutvustab TÜ bioloogia ja ökoinnovatsiooni magistrant ning Ringi ekspresident Jürgen Karvak Eesti jõgede lõhilasi ning annab oma bakalaureusetöö baasil ülevaate nende loodusesse asustamise telgitagustest.

Edukat uue aasta algust ja põnevat lugemist!

Jürgen Karvak

TÜ bioloogia ja ökoinnovatsiooni magistrant

Lõhilaste murettekitav seisukord

Maailma Looduskaitseliidu (IUCN) 2011. aasta hinnangu järgi olid Euroopa maailmajao mageveekalade liikidest (k.a sõõrsuud) vähemalt 37% ohustatud, seejuures neist kõige ohustatumad anadroomsed liigid [1]. Võrdluseks hinnati tol ajal eri taksonoomilistest rühmadest IUCN poolt veel kehvemas seisus olevaks vaid magevee limuseid (Mollusca) (44%) [2]. Peale minu bakalaureusetööd ilmunud raportis (2020. aastal) leiti, et Euroopa rändekalade arvukus on viimase 50 aastaga langenud 93% [3]. Üldiselt käivad lõhilaste (Salmonidae) uimed seda kehvemi, mida lõunapoolsemat osa liigi levilast vaatame, mis ühtlasi langeb kokku inimmõju intensiivsusega.

Euroopa rändekalade arvukus on viimase 50 aastaga langenud 93%.

Lõhilaste populatsioone peaks kaitsma ja taastama mitmetel põhjustel. Esiteks, vastavalt looduskaitselistele põhiväärtustele on nii liigilise kui ka geneetilise mitmekesisuse hoidmine oluline. Teiseks, on nende hea seisund ka majanduslikult ning sotsiaalselt tähtis, olles püügi- ja toidukaladeks paljudele. Lisaks on lõhilased tavaliselt ka veekogude toiduvõrgustikes tippkiskjad ning indikeerivad seeläbi ökosüsteemi seisukorda, kuna sõltuvad mitmete teiste elustikurühmade olemasolust.

2019. aastal kaitstud bakalaureusetöös uurisin kirjanduse põhjal lõhilaste asustamise mõju veekogude ökosüsteemidele ja populatsioonidele atlandi lõhe (Salmo salar), forelli (Salmo trutta) ja euroopa harjuse (Thymallus thymallus) näitel. Eelmainitud kuuluvad lõhilaste sugukonda, kuhu kuulub maailmas 247 liiki [4] (sh Eestis 8). Enim keskendusin just atlandi lõhe uurimisele.

Kes on atlandi lõhe, forell ja harjus?

Kõigi kolme liigi elukäigus on olulised kiirevoolulised kruusase põhjaga vooluveekogud, kus täiskasvanud kalad koevad. Samuti elavad nende noorkalad kärestikel, kuid esineb ka erinevusi.

Atlandi lõhe tähnikud elavad umbes kaks aastat kärestikel ja laskuvad siis merre, kus toitutakse ning saavutatakse suguküpsus. Meres rändavad paljud Eesti lõhed ka Läänemere keskossa toituma. Eestis on vähemalt 12 lõhejõge, millest kolm (Vasalemma, Keila ja Kunda jõed) on metsikute populatsioonidega, kuhu lõhet ei asustata.

Forellil on anadroomne vorm ja paikne vorm, esimese eluring on sarnane lõhega, kuid paiksed elavadki kogu elu jões, kusjuures kaks vormi annavad ka omavahel järglasi. Forell on meres lõhest paiksem ning liigub rohkem ranniku lähedal. Huvitav on, et Euroopas endeemset forelli on ajaloos asustatud üle maailma ning ta on naturaliseerunud  kõikidel mandritel peale Antarktise (forell on koloniseerinud isegi Antarktika maailmajakku kuuluva Kergueleni saarestiku). Seega on meie kodune forell võõrliik üle maailma.

Harjus on silmapaistvalt kõrge seljauimega kala, kes elab Eestis valdavalt ainult jõgedes ning on lõhest ja forellist haruldasem. Eestis on umbes 15 hajusana asetsevat ja väikest harjuseasurkonda, millest arvukaim ja suurima levilaga asub Piusa jões Kagu-Eestis.

Asustamise eesmärgid ja ajalugu

Lõhilasi on vooluveekogudesse asustatud mitmetel eri põhjustel, sageli inimmõju tõttu vähenenud loodusliku taastootmise kompenseerimiseks ja kalapüügi saakide suurendamiseks [5]. Kui ajalooliselt asustati palju kalasid (ka võõrliike) harrastuskalurite ja kutseliste kalurite saakide suurendamiseks, mida tehakse maailmas ka tänapäeval, siis nüüd on sagedamini eesmärgiks hoopis vähenenud loodusliku populatsiooni taastootmise kompenseerimine. Lõhilasi asustatakse igas vanuseklassis, marjast täiskasvanud kaladeni, ning nii tähniku kui ka laskuja staadiumis. Alates aastast 1997 asustab Eestis lõhet RMK Põlula kalakasvandus ning aastatel 1992–2017 asustati Keskkonnaministeeriumi andmetel Eestisse umbes 4,6 miljonit lõhe noorkala isendit, kellest ligikaudu 44% olid üheaastased, 28% samasuvised, 19% kaheaastased, 5% vastsed ning 3% kahesuvised [6].

Võõrliikidest lõhilasi on Eestisse asustatud mitmeid. Esimesed vikerforellid (Oncorhynchus mykiss) teadaolevalt 1896. aastal Liivimaa jõgedesse ja järvedesse. Hiljem on teda Eestis kasvatatud, mille jooksul on teda nii looduslikesse veekogudesse põgenenud kui ka sihilikult asustatud, kuid üldiselt arvatakse, et vikerforell Eestis sigida ei suuda. Ameerikast pärit ameerika paaliat (Salvelinus fontinalis) asustati Eestisse esmakordselt samuti 1896. aastal, lisaks veel 1959. aastal Ahja ja Võhandu jõkke, kuid iseseisvaid populatsioone pole välja kujunenud. Edukalt kasvatati teda vaid Põlula tiigimajandis.

Asustatud kalade ellujäämus

Asustatud kalade ellujäämus sõltub kalade vanusest asustamisel, anadroomsete liikide puhul ka magevees oldud ajast enne laskumist ja kehasuurusest [7, 8]. Mida vähem aega olid kalad enne laskumist jões ja mida vanemana nad asustati, seda suurem oli nende ellujäämus. Üheks võimalikuks põhjuseks on väiksem kiskluse surve kasvanduse turvalistes tingimustes võrreldes loodusliku keskkonnaga, mistõttu ei ole kasvanduse kalad kohanenud liigi looduslike vaenlastega. Asustatud kalade ellujäämus meres ja tõenäosus tagasi kodujõkke kudema tulla on väiksem kui looduslikel isenditel. Seejuures on kasvanduse kaladel täheldatud suuremat ekslevat levimist (straying). Seega ei naase kasvanduse päritolu kalad nii tihti kudema jõkke, kuhu nad asustati. Lisaks võivad olla välja kujunenud erinevused eri päritolu kalade geneetikas, mis samuti nende käitumist mõjutab.

Kuidas mõjutavad asustatud kalad looduslikke liigikaaslasi?

Asustamine võib mõjutada looduslike liigikaaslaste geneetilist struktuuri ja seda pigem mitmekesisuse vähendamise suunas, mistõttu võib kahaneda võimekus kohastuda muutuvate keskkonnatingimustega. Küll aga on võimalik hääbuvast populatsioonist pärit isendeid kasvanduses paljundada ja populatsiooni turgutada ning seeläbi vähemalt osaliselt populatsioonile omast geneetilist infot säilitada.

Asutamine võib mõjutada looduslike liigikaaslaste geneetilist struktuuri ja seda pigem mitmekesisuse vähenemise suunas, mistõttu võib kahaneda võimekus kohastuda muutuvate keskkonnatingimustega.

Looduslike liigikaaslasetega sama vanad, kuid kasvanduse heades tingimustes suurema kasvu saavutanud kalad võivad vahel olla ka looduslikest kaladest edukamad. Asustamise järel on kalade tihedus elupaigas suurem ning seega ressursse igaühele vähem ja seeläbi võib asustamine halvendada looduslike kalade konditsiooni. Piisava toidubaasi olemasolul on asustamise tõttu suurenenud kalade tihedusel tõenäoliselt nii looduslikele kui ka asustatud kaladele väiksem mõju.

Kuidas mõjutavad asustatud kalad teisi liike kooslustes?

Asustatud lõhelised mõjutavad teiste kalaliikide toitumist, kuna nende toiduobjektid kattuvad. Samas leevendavad liikidevahelisi mõjusid erinevad mikroelupaikade valikud ja toitumisstrateegiad. Näiteks lepamaim (Phoxinus phoxinus) eelistab kärestikel rahulikumat mikroelupaika kui lõhe ning ka tema toidulaud on mitmekesisem. Trullinguga jällegi vähendab konkurentsi ilmselt erinev ööpäevane toitumisrütm. Mõnel juhul võivad agressiivsemad kasvanduse kalad sundida looduslikud kalad teise kohta toituma ning uuringud vihjavad, et teised liigid on üldiselt sunnitud asustatud lõhe tõttu oma käitumist muutma [9, 10]. Harjuse mõju teistele liikidele on vähem uuritud, kuid olles mikroelupaikade osas nõudlikum, võib ta pigem ise lõhe ja forelli poolt negatiivselt mõjutatud olla.

Kuidas oleks optimaalne lõhilaste seisukorda parandada?

Lõhilaste arvukust ja kohastumist muutuvate keskkonnatingimustega saab toetada ka teiste meetoditega, mida võikski eelistada asustamisele. Nendeks on (1) rändetõkete eemaldamine tagamaks kalade liikumisvõimalused toitumis- ja kudepaikade vahel (2) elupaikade taastamine (ühetaoliste sirgeks kaevatud jõgede ning paisjärvede alal jõgede looduslikkuse ehk looklevuse ja voolamise taastamine) (3) veekvaliteedi parandamine (4) maakasutuse muutmine veekogude kallastel, vähendamaks liigsete toitainete vette jõudmist (5) püügi piiramine ja röövpüügi ohjamine tagamaks piisava kudejate olemasolu. Eelnevalt mainitud probleemid võivad omada omavahelist koosmõju ning üksteist võimendada.

Kokkuvõte

Lõhilasi on mõttekas asustada, et kompenseerida inimmõju tõttu vähenenud looduslikku taastootmist, kuid see on siiski vaid tagajärgedega tegelemine. Oluline on taastada lõhilaste looduslikud kudemistingimused ja piirata püüki vähemalt sellisel määral, et poleks ohtu looduslikele populatsioonidele. Asustamine on samuti mõttekas hääbumas oleva või loodusest välja surnud populatsiooni taastamiseks. 

Siiski võib asustamine olla kahjulik looduslikule populatsioonile, vähendades selle geneetilist varieeruvust. Lisaks on liikide asustamine väljapoole nende looduslikku levilat ettearvamatute tagajärgedega, ohustades nii kohalikke koosluseid. Võimalusel tuleks asustamist vältida ja taastada lõhilaste looduslik taastootmine.

Asustatud lõhilaste ellujäämuse suurendamiseks looduses tuleks asustada suuremaid ja vanemaid noorkalasid (ja anadroomsete liikide puhul laskujaid), eelistada kohalikku sugukarja ja looduslähedasemaid tingimusi kasvanduses. Samas võib asustatud kalade ellujäämuse suurendamine tuua kaasa negatiivsed mõjud looduslikele populatsioonidele.

Töö täistekst TÜ DSpace andmebaasis: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/63843/Karvak_baktoo_2019.pdf?sequence=1&isAllowed=y

1. Freyhof, J., E. Brooks. 2011. European Red List of Freshwater Fishes. Luxembourg: Publications Office of the European Union.
2. Cuttelod, A., M. Seddon, E. Neubert. 2011. European Red List of Non-marine Molluscs. Luxembourg: Publications Office of the European Union.
3. Deinet, S. et al., 2020. The Living Planet Index (LPI) for migratory freshwater fish – Technical Report. World Fish Migration Foundation, The Netherlands.
4. Eschmayer’s Catalog of Fishes: https://researcharchive.calacademy.org/research/ichthyology/catalog/SpeciesByFamily.asp#Salmonidae
5. WWF. 2001. The Status of Wild Atlantic Salmon: A River by River Assessment. World Wide Fund for Nature.
6. Lõhe asustamise statistika: https://envir.ee/elusloodus-looduskaitse/kalandus/kalade-asustamine
7. Salminen, M. et al., 2007. The importance of stocking age in the enhancement of River Kymijoki salmon (Salmo salar). Journal of Applied Ichthyology 23: 46–52.
8. Birnie-Gauvin, K. et al., 2018. Testing three common stocking methods: Differences in smolt size, migration rate and timing of two strains of stocked Atlantic salmon (Salmo salar). Aquaculture 483: 163–168.
9. Jonsson, B., N. Jonsson. 2006. Cultured Atlantic salmon in nature: a review of their ecology and interaction with wild fish. ICES Journal of Marine Science 63: 1162–1181.
10. Floury, M. et al., 2019. Interspecific competition between restocked 0+ salmon parr (Salmo salar) and native fish species in a large European river. Ecology of Freshwater Fish 28: 69–84.

Miks valisid oma lõputöö teemaks just lõhilased ja kuidas sa nendeni jõudsid?

Üsna noorena avastasime sõbraga enda jaoks kalapüügi ning külastasime sageli ka veebilehte kalale.ee. Sealses foorumis või galeriis nägin, et Eestis saab püüda forelli, mis tundus tol ajal mulle uskumatu. Sealt alates hakkaski mind rohkem huvitama forellipüük ning mind paelusid ka nende elupaigad – väiksed madalad vooluveekogud, mis on tihti ürgse ja metsiku välimusega maastikul. Avastasin ka, et Eestis saab näha paisudest üles hüppavaid forelle. Seejärel proovisin neid pildile püüda ning enam mul lõhilastest pääsu polnud. Gümnaasiumi ajal käisin ka kunstiringis ja kõrgkooli astumisel valisin tootedisaini ja ökoloogia vahel, millest otsustasin viimase kasuks. Ülikoolis sain suuresti tänu Looduskaitseringi inimestele tihedamalt kontakti TÜ Eesti Mereinstituudiga, kus mind nõustuski juhendama lõhe- ja meriforelli töörühma juhataja Martin Kesler, mille eest olen talle ja teistele abistajatele väga tänulik!

Kuidas leidsid sa oma tee Looduskaitseringi?

Gümnaasiumi lõpus tulin tudengivarjuks siis Looduskaitseringi juhatuses olevale Lindale, kes tutvustas mulle edukalt ökoloogia ning elustiku kaitse eriala. Olin vist ka ise gümnaasiumi ajal sattunud Ringi blogi lehele, kuid asudes ökoloogiat õppima, oli mul mõnevõrra lihtsam, sest tuttav oli juba Tartus ees olemas. Tema kutsus mind Ringi üritustele ning esimene hästi meeldejäänud üritus oli avamatk, kus sattusin mükoloog Leho Tedersoo seenehuviliste gruppi ja kohtusin ka paljude teiste Ringi liikmetega. Osalesin sel ajal päris paljudel Ringi üritustel ning olen tänulik, et järgmisesse juhatusse kutsus mind suurepärane president Sandra Poks! Peale aastat Sandra juhatuses õnnestus meil valituks osutuda oma imetoreda juhatusega. Nüüd ütlen klišeelikult nagu oleksin väga vana (mida ma üldse ei arva), et neid aegasid meenutan väga soojade mälestustega ning sain palju häid kogemusi!

Toimetas: Karl Hendrik