31 536 000

Mis number see on? Kahtlemata on see päris suur – naljalt keegi meist oma elueal selletaolist oma pangakontol ei näe. Äkki on see telefoninumber? Proovi järgi ja helista, äkki leiad uue sõbra! Või on see TRAPPIST-1d planeedi ümbermõõt meetrites? Vabalt, erinevus on ainult umbes 0.136669% ja astronoomilistel vahemaadel on mõõtemääramatused palju suuremad.

Tegelikult on see vastus lihtsam. See on toredate hetkede summa meie valitsemisajal. Iga sekund igas minutis, igas tunnis, igas päevas, selles imelises aastas, mis sai kroonitud Ringi aastapäeva tähistamisega. Just nii mitu sekundit ongi aastas.

Ringi aastapäev algas presidendipaariga punasel vaibal kätlemisest. Inimesed olid õndsas meeleolus, ning imestati ja ahhetati üliuhkete kostüümide üle. Mõned ringilised olid isegi oma esimese Ringi ürituse riided kusagilt välja kaevanud (kõrvitsakostüümid!), ning tõid nad veelkord moelavale.

Peale seda kui meie pingviinide paraad läbi sai, oli lava meie kodukootud koosseisude päralt. Taset näitasid Ringi koorilised ja peale neid tegid omapärase ja värvika etteaste Harilik pesukäsn ja Trilobiitlid. Lausa nii võimas oli see esinemine, et bassimängija pill sai rinnahoidjatega ehitud – seal pidi ikka kohal olema, et uskuda!

Õhtu edenedes oli aeg presidendil oma kõne pidada. Prooviksin siin edasi anda selle toorest emotsiooni, kuid voorus on ka tunnistada, et sa ei küündi täiuslikkust matkima. Autasustati ka ringi kõige-kõigemaid tegelintskeid, kes olid meie valitsemisaega vibrantsemaks ja sujuvamaks kujundanud. Lausa nii värviliseks ja mõnusaks, et uusi kaasalööjaid tuli murdu! Üle kolmekümne uue näo oli esitanud liitumisavalduse, ning nad said kõik aastapäeval vastu võetud – päris uhke paraadkast tekkis!

Pidu elas veel veidi aega oma elu edasi, kuni valimiskomisjoni suust ja Sulpsu kõlaritest kõlas teadaanne, et hääletamine on suletud. Kuna Võluvaim valitsus uuesti ei kandideerinud, oli aeg meie aastapikkusele etteastele kardinad ette tõmmata – seda ühe armsa lõpulauluga. Lisaks meie häältele toetas seda lookest ka EGEA presidendi Lauri Evingu kitarrimäng. Peale pisaraid kiskuvat etteastet oli aeg hääled üle lugeda, ning uus president välja kuulutada.

Selleks suunduti sulpsu esimesele korrusele, kus valimiskomisjoni ette toodi kõik kolm kandidaati – Tormi Kalle, Lauri Eving ja Jaagup Jagomägi. Iga hääle kohta kasvas kandidaadi tagune klotsitorn ühe võrra kõrgemaks. Kui alguses oli Tormi ja Jaagupi vahel hetkeks tihe rebimine, siis hääletuskasti tühjenedes sai ilmseks, et rahva valik oli kindel. Ülekaalukalt võitis Tormi Kalle, ning opositsionäärid jäid järgmiseks aastaks oma haavu lakkuma.

Uue presidendi sisse õnnistamiseks esines Kevadbänd oma traditsioonilise repertuaariga. Kui keegi veel arvab, et ringi raudvara on vanaks jäänud, siis järgnev tantsumöll suutis kõik sellised kahtlused pikali paisata. Selleks, et tantsumootorid saaksid täiskäigul edasi pöörelda pakuti ka küpsisetorti.

Pidu käis uue presidendi oivalise diskoritöö taustal hilisööni, ning lõppes ainult venüü reservatsiooni katkemise tõttu. Milline imeliselt õnnestunud aastapäev!

Suure kummardusega eesriideid sulgedes – 

Teie Võluvaim Valitsus

Hei-hei!

Üle-eelmise laupäeva hommikul kogunesid usinad kuulajad varakult Sulpsu, et osaleda traditsioonilisel aastapäevale eelneval seminaripäeval. Seekord olime otsustanud võtta fookusesse Peipsi-Emajõe-Võrtsjärve võrgustiku, kuid teemasid, mida arutati oli teisigi. Näiteks algas päev meie kalli (nüüdseks eks-) presidendi Hava aastakokkuvõttega, kus tehti üks suur tagasivaade Võluvaima valitsuse täispöördele — kõikidele seminaridele ja ägedatele üritustele, mis korraldada jõuti. Samuti ei jäänud kahe silma vahele majandusaasta aruanne, mille liikmed suurima rõõmuga heaks kiitsid. 

Pärast seda pidas põneva Emajõe võrgustiku teemalise seminari Lea Tuvikene. Lea lemmikteema, Võrtsjärv, oli seminari staar – räägiti paljust, näiteks saime teada, et järv on sisuliselt Emajõe laiendus. Ühe vanarahva müüdi järgi asus praeguse Võrtsu kohal kunagi selgeveeline Emajärv, mis rahva karistuseks taevasse tõusis. Selle asemele tekkis lumesulast ja poriveest hägune Võrtsjärv. Lisaks kuulsime ka väikese ja suure Emajõe ning Peipsi kohta nii mõndagi huvitavat. Kui Peipsi ökoloogiline hinnang on pigem mitterahuldav, siis Võrtsuga on lood paremad. 

Lühikese pausi järel oli võimalik end sättida kuulama teist seminari, kus Einar Kärgenberg jutustas Emajõest ja tema kaladest. Aidaraamatust võib leida ka seminariteemalise miniviktoriini. Juttu tuli kalade arvukuse suurenemisest, latika kudemisteekonnast ja selle pikkusest, projekt “Happyriverist”, mis kätkes endas Alam-Pedja natuura ala taastamist ning sellest, kuidas kalade liikumist jälgitakse (vihje: neile pannakse piiksuv jupike kõhtu).

Kuulanud aktiivselt ära kaks seminari, sai rahvas lõunale minna, et tulla täis kõhuga tagasi vaat, et päeva kõige huvitavama osa jaoks — endiste presidentide paneelvestlus, mida modereeris meie oma, nüüd juba president, Tormi. Paneelis osalesid Robin Gielen, Taavi Pae ning Ringi raudvara Jüri Jagomägi. Arutati, milline nägi Ringi tegevus algusaastatel välja ning kuidas looduskaitse lõi justkui varju, mille taga sai tegeleda Eesti kultuuri kaitsmise ja edendamisega. Meenutati Ringi asutajat Jaan Eilartit ning tema algatatud traditsioonilisi üritusi nagu Avamatk ja uskuge või mitte ka bussireis. Samal ajal käisid ringi pildialbumid, kust võis leida ka mustvalgeid ülesvõtteid, ikka toimekatest ja lõbusatest ringilistest.

Selline tore päev oli laupäev.

Olge terved ja tublid

Teie Võluvaim valitsus

Ahoi!! 

Tagasivaade RINGI lõpulõkkele.
Kuna sündmusi jagus nii vette kui maapeale, siis jagasime tagasivaate ka kaheks.

MAAL:
Maapealne kulgemine oli peamiselt varustuse transportimise maiguga. Sinna meeskonda kuulusin mina (Uku) ja Linne ning sõiduvahendiks oli VW Caravelle. Hommikul sõidutasin esmalt autotäie rahvast Luunja sillale, kust õhinapõhised alustasid oma veeretke. Ise liikusin tagasi linna, tassisin autole varustuse ja tegin paar kiiremat asjatoimetust linnas. Lõunapaiku korjasin peale Linne ja koos asusime teele Leego järve äärde. Jõudsime toredasti Võnnu, kus tegime poepeatuse. Riiulite vahel toidukraami valdides sähvatas aga mul peas teadmine, et toidukraami võib ju poes valida, aga milles seda valmistada,. Taipasin, et olin jätnud kõik toiduvalmistamiseks mõeldud nõud Tartusse, ei olnud muud midagi, tuli autonina keerata tagasi ülikoolilinna.
Jätan vahele selle osa kus jõudsime tagasi Võnnu ja seal edasi Ahunapallu. Ahunapalu on Leego järvele kõige lähemal olev tihedamalt asustatud piirkond.  Sealt edasi sõitsime väiksematel metsateedel, mis olid mitte eriti laiemad kui me auto, kuniks jõudsime sooteele. Korraga tabasime ennast tõtt vahtimas ühe CAT laaduriga, mis seisis keset teed ja esmapilgul ei soovinudki eest liikuda. Tulime autost välja ja läksime masina juurde uurima, kus nüüd juba paistiska masina operaator. Rääkisime mehega juttu ja tuli välja, et mees oli sooteed parandanud ning järsku oli masin seisma jäänud ning läheb küll käima, aga edasi ei liigu. Seis ei olnud meie jaoks kuigi hea, sest 4 tonni kaaluv masin oli nii hästi teele paigutatud, et mööda sõitta oleks olnud auto uputamine sohu.  Väljas oli üsna rohkelt sääski ja nii me otsustasime Linnega tagasi autosse minna ja jäime ootama, et mis saab.
Umbes 2 tundi hiljem me oleme ikka autos ja ootame. Veel 2 tundi hiljem oleme ikka autos ja ootame. Samal ajal saime infot, et veepealsed hakkavad lähenema sihtkohale. Muutusime sutsu närviliseks, sest pean tõdema, et varustuse tassimine autost sihtkohta, kuhu oli veel 6 kilomeetrit, ei oleks olnud meie meelistegevus.

Ühtäkki nägime kuidas masinaoperaator tuleb kabiinist välja ja hakkab meie poole tulema. Ta tuli auto juurde ja lausus, et siin pole midagi teha, et tuleb kutsuda Aivar. Võtsime mehe autosse ja ma tagurdasin mööda teed kuniks leidsime koha, kus oli võimalik ümber keerata. Sõitsime Ahunapallu.Juttude põhjal  olevat Aivar justkui kohalik leidur Leo. Õuele jõudes pidin tõdema, et isegi kui Aivar suuremat sorti leiutaja ei ole, siis masinapark on mehel päris kena. Masinapargis oli väiksematest traktorites kuni tuletõrjeautode- ja lintraktoriteni välja. Aivar ise istus maja ees pingil ja tegi parajasti suitsu. Rääkisime talle oma mure ära, mille peale Aivar mühatas “Peab siis lindi käima lööma.”. Tassisime lindi radiaatorisse vee ning Aivar tõi kuskilt ühe vana aku ning sutus diislit. Tema sõnul ei olnud ta seda linti tööle pannud vähemalt aasta. Seda oli ka näha, sest traktor ümber oli kõrgeks kasvanud rohi ning ka masin ise nägi välja pigem selline, et seal vahel käivad pigem pesitsemas linnud kui et masin tegeleks lindude pesitsemise segamisega. Mõne minuti ja korduvate käivituskatsete järel ärkas vanake unest ja asus kõrvulukustava mürina saatel diislik sööma.
Lint käima saadud sõitis Aivar pikki sooteed laadurini ning pärast pikka sikutamist ja pusimist sai ta lõpuks laaduri teekõrvale soole tõmmatud. Vahetasime paar tänu sõna ja kihutasimegi tuhatnelja Leego järve poole ,sest viimane info kanuutajatelt oli see, et nad on jõudnud järvele ja kohe maabuvad. Kohale jõudes nägime, et viimased olid ka juba randunud ning parasjagu sirutasid end vana Vainura (Vello Vainura) talu õue peal, kes ka ise varsti murule tuli.

Õhtu möödus toredalt, Vainura rääkis oma elust ja mõtetest ning näitas oma talu ja lubas meil ööbida oma heinamaa tagumises nurgas. Tegime lõkkel ühiselt toidu ja mulisesime niisama maast ja ilmast. 

VEEL:

Vee peal kulges kanuusõit väga hoogsalt ja niisama lustilikult. Sai kulli mängitud ja soolapähklisõda peetud. Kardetud äiksevihma asemel sabistas terve päeva taevast lahket uduvihma, nii et oli väga mõnus aerutada. Sääski polnud terve matka aja mitte ühtegi! Meeleolukaimaks seigaks kogu matkast sai aga kahtlemata lahke mootorpaadimees, kes lootusetult viimaseks jäänud kanuu endale sappa haakis ja teistele järele lohistas. Eestpoolt teise kanuuni jõudes lohises mootorpaadi järel juba 4 kanuud. Oli see vast sõit! Õitsesime kõik koos kiites oma õnne ja suurt kavalust. Siiski.. ei ole kaunid hetked mõeldud kestma igavesti ja nii lõppes ka see tähelend, seekord presidendipaari kanuu ümberkäimisega. Tänu meisterlikule meeskonnatööle olid kaotused tühised (puhake rahus, soolapähklid) ja kastetud said kähku kuivad riided selga ja taas sõiduvette. Ära sai käidud ka Peipsiäärses maailmaääre-kaasikus. Lained, sahisevad kased, lopsakas pilvealune valgus – tekkis väga ebamaine tunne. Varmamad käisid ka ujumas. Peale lugematuid halvaa- ja krõpsupause ning aerutamist, mis üldse nii kurnav ei tundunud, jõudsimegi Leego järvele, kus korraldati viimane veepealne prasnik magushapu kana, apelsini ja suitsuvorstiga ning juba leidsimegi end kanuusid Vello õuele tahenema tõmbamas. Magus!

VIDEO VEELT

Kokkuvõte lõpulõkkest on ,et üritus laabus oodatust paremini, inimesed olid toredad, ilm oli selline nagu olime tahtnud ja väga suur tänud Vello Vainurale, kes võttis meid oma kodus vastu ja rääkis endast, maailmast ja näitas oma kodu.


Lõpetuseks tänan kõiki kes osalesid nii lõpulõkkel kui ka kõigil teistel RINGi tegemistel ja üritustel sellel hooajal. Väga tore on kui teed ürituse ja inimesi tuleb nii lähedalt kui kaugelt, et sellest osa saada, see motiveerib ja annab tahet tegutseda. Egas muud hooaja lõpetuseks hüüda ei olegi kui, et üritusi/tegemisi tuleb kindlasti veel ning näeme juba tulevikus.

Hääd suvõ!

Ahoi Ring!