Tagasivaade RINGI lõpulõkkele. Kuna sündmusi jagus nii vette kui maapeale, siis jagasime tagasivaate ka kaheks.
MAAL: Maapealne kulgemine oli peamiselt varustuse transportimise maiguga. Sinna meeskonda kuulusin mina (Uku) ja Linne ning sõiduvahendiks oli VW Caravelle. Hommikul sõidutasin esmalt autotäie rahvast Luunja sillale, kust õhinapõhised alustasid oma veeretke. Ise liikusin tagasi linna, tassisin autole varustuse ja tegin paar kiiremat asjatoimetust linnas. Lõunapaiku korjasin peale Linne ja koos asusime teele Leego järve äärde. Jõudsime toredasti Võnnu, kus tegime poepeatuse. Riiulite vahel toidukraami valdides sähvatas aga mul peas teadmine, et toidukraami võib ju poes valida, aga milles seda valmistada,. Taipasin, et olin jätnud kõik toiduvalmistamiseks mõeldud nõud Tartusse, ei olnud muud midagi, tuli autonina keerata tagasi ülikoolilinna. Jätan vahele selle osa kus jõudsime tagasi Võnnu ja seal edasi Ahunapallu. Ahunapalu on Leego järvele kõige lähemal olev tihedamalt asustatud piirkond. Sealt edasi sõitsime väiksematel metsateedel, mis olid mitte eriti laiemad kui me auto, kuniks jõudsime sooteele. Korraga tabasime ennast tõtt vahtimas ühe CAT laaduriga, mis seisis keset teed ja esmapilgul ei soovinudki eest liikuda. Tulime autost välja ja läksime masina juurde uurima, kus nüüd juba paistiska masina operaator. Rääkisime mehega juttu ja tuli välja, et mees oli sooteed parandanud ning järsku oli masin seisma jäänud ning läheb küll käima, aga edasi ei liigu. Seis ei olnud meie jaoks kuigi hea, sest 4 tonni kaaluv masin oli nii hästi teele paigutatud, et mööda sõitta oleks olnud auto uputamine sohu. Väljas oli üsna rohkelt sääski ja nii me otsustasime Linnega tagasi autosse minna ja jäime ootama, et mis saab. Umbes 2 tundi hiljem me oleme ikka autos ja ootame. Veel 2 tundi hiljem oleme ikka autos ja ootame. Samal ajal saime infot, et veepealsed hakkavad lähenema sihtkohale. Muutusime sutsu närviliseks, sest pean tõdema, et varustuse tassimine autost sihtkohta, kuhu oli veel 6 kilomeetrit, ei oleks olnud meie meelistegevus. Ühtäkki nägime kuidas masinaoperaator tuleb kabiinist välja ja hakkab meie poole tulema. Ta tuli auto juurde ja lausus, et siin pole midagi teha, et tuleb kutsuda Aivar. Võtsime mehe autosse ja ma tagurdasin mööda teed kuniks leidsime koha, kus oli võimalik ümber keerata. Sõitsime Ahunapallu.Juttude põhjal olevat Aivar justkui kohalik leidur Leo. Õuele jõudes pidin tõdema, et isegi kui Aivar suuremat sorti leiutaja ei ole, siis masinapark on mehel päris kena. Masinapargis oli väiksematest traktorites kuni tuletõrjeautode- ja lintraktoriteni välja. Aivar ise istus maja ees pingil ja tegi parajasti suitsu. Rääkisime talle oma mure ära, mille peale Aivar mühatas “Peab siis lindi käima lööma.”. Tassisime lindi radiaatorisse vee ning Aivar tõi kuskilt ühe vana aku ning sutus diislit. Tema sõnul ei olnud ta seda linti tööle pannud vähemalt aasta. Seda oli ka näha, sest traktor ümber oli kõrgeks kasvanud rohi ning ka masin ise nägi välja pigem selline, et seal vahel käivad pigem pesitsemas linnud kui et masin tegeleks lindude pesitsemise segamisega. Mõne minuti ja korduvate käivituskatsete järel ärkas vanake unest ja asus kõrvulukustava mürina saatel diislik sööma. Lint käima saadud sõitis Aivar pikki sooteed laadurini ning pärast pikka sikutamist ja pusimist sai ta lõpuks laaduri teekõrvale soole tõmmatud. Vahetasime paar tänu sõna ja kihutasimegi tuhatnelja Leego järve poole ,sest viimane info kanuutajatelt oli see, et nad on jõudnud järvele ja kohe maabuvad. Kohale jõudes nägime, et viimased olid ka juba randunud ning parasjagu sirutasid end vana Vainura (Vello Vainura) talu õue peal, kes ka ise varsti murule tuli. Õhtu möödus toredalt, Vainura rääkis oma elust ja mõtetest ning näitas oma talu ja lubas meil ööbida oma heinamaa tagumises nurgas. Tegime lõkkel ühiselt toidu ja mulisesime niisama maast ja ilmast.
VEEL:
Vee peal kulges kanuusõit väga hoogsalt ja niisama lustilikult. Sai kulli mängitud ja soolapähklisõda peetud. Kardetud äiksevihma asemel sabistas terve päeva taevast lahket uduvihma, nii et oli väga mõnus aerutada. Sääski polnud terve matka aja mitte ühtegi! Meeleolukaimaks seigaks kogu matkast sai aga kahtlemata lahke mootorpaadimees, kes lootusetult viimaseks jäänud kanuu endale sappa haakis ja teistele järele lohistas. Eestpoolt teise kanuuni jõudes lohises mootorpaadi järel juba 4 kanuud. Oli see vast sõit! Õitsesime kõik koos kiites oma õnne ja suurt kavalust. Siiski.. ei ole kaunid hetked mõeldud kestma igavesti ja nii lõppes ka see tähelend, seekord presidendipaari kanuu ümberkäimisega. Tänu meisterlikule meeskonnatööle olid kaotused tühised (puhake rahus, soolapähklid) ja kastetud said kähku kuivad riided selga ja taas sõiduvette. Ära sai käidud ka Peipsiäärses maailmaääre-kaasikus. Lained, sahisevad kased, lopsakas pilvealune valgus – tekkis väga ebamaine tunne. Varmamad käisid ka ujumas. Peale lugematuid halvaa- ja krõpsupause ning aerutamist, mis üldse nii kurnav ei tundunud, jõudsimegi Leego järvele, kus korraldati viimane veepealne prasnik magushapu kana, apelsini ja suitsuvorstiga ning juba leidsimegi end kanuusid Vello õuele tahenema tõmbamas. Magus!
VIDEO VEELT Kokkuvõte lõpulõkkest on ,et üritus laabus oodatust paremini, inimesed olid toredad, ilm oli selline nagu olime tahtnud ja väga suur tänud Vello Vainurale, kes võttis meid oma kodus vastu ja rääkis endast, maailmast ja näitas oma kodu. Lõpetuseks tänan kõiki kes osalesid nii lõpulõkkel kui ka kõigil teistel RINGi tegemistel ja üritustel sellel hooajal. Väga tore on kui teed ürituse ja inimesi tuleb nii lähedalt kui kaugelt, et sellest osa saada, see motiveerib ja annab tahet tegutseda. Egas muud hooaja lõpetuseks hüüda ei olegi kui, et üritusi/tegemisi tuleb kindlasti veel ning näeme juba tulevikus. Hääd suvõ!
Rattaretkest on küll möödunud üle kahe nädala, kuid leidsin alles nüüd tänu sessiajale ja lõpulõkkele aega koostada kiri selle seikluse kohta.
Tuhnisin andmebaasidest, artiklitest ning vanadest vene aja dokumentidest välja infot Tartu looduskaitse all olevate puude kohta, ning otsisin iga liigi kohta ka nii mõndagi huvitavat välja – kes on paljude istanduste esivanem, kes on siidiussidele leiva eest ja kelle maha langenud lehed lõhnavad kui soojad pannkoogid?
Kõike seda jagasin kaasa sõitnud rahvaga, keda ei olnud just väga palju, aga entusiasmi see-eest jagus. Paari tunniga saimegi ette planeeritud marsuudi läbi sõidetud, ning valvealustel metsavanadel külas käidud – kõik veel elu ja tervise juures.
Rahvas jäi rahule, ning veel üks üritus sai seljatatud!
Õlitage rattad ning pumbake kummid täis – tulemas on rattaretk mille marsuut liigub mööda Tartu üksikuid looduskaitsealuseid objekte.
Vaatame üle kuidas on märkimisväärseimad metsahiiud ajahambale vastu pidanud, ning arutame miks nad üldse kunagi seaduse hoole alla võeti. Retk toimub Loodus/Loovus/Festivali raames, ning kõikide vanuseklasside esindajad on oodatud. Võhma pärast muret tundma ei pea kuna sõidu pikkus on ainult 9km, ning lõpeb seal, kus algab – Anne kanali rannas (ning kui ilmad püsivad sama troopilised kui viimastel päevadel, saab ka kohe ujuma minna). Toimumiskuupäevaks on 05.06 ja sõiduga alustame orienteeruvalt kl 17:00.
Vaibla linnujaam ning Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering ootavad kõiki loodusvaatluste maratonile 8.-9. juunil Viljandimaale Vaiblasse Linnuka tallu! Asukoht: https://maps.app.goo.gl/MA5nV5XNZpxCPPj78
Laupäeval, 8. juunil, kell 12.00 – 23.00 ja pühapäeval, 9. juunil, 4.00-12.00 toimub lindude rõngastamine (loorvõrkude kontrollimine kord tunnis). Kuidas määrata linnu liiki, kui kõik tunduvad esmapilgul ühtmoodi väikesed ja pruunid? Aga linnu sugu ja vanust? Miks on üldse vaja linde rõngastada? Osalejatel võimalik tutvuda rõngastaja tööga ja juhendaja abiga ka ise käed külge panna.
Kogu maratoni jooksul teeme alal jooksvalt linnu-, putuka-, taime-, seene- jne vaatlusi. Määramisel aitavad bioloogiataustaga juhendajad ja tudengid, kes tutvustavad lisaks nii traditsiooniliste määrajate kui ka nutikate rakenduste kasutamist.
Kohapeal on võimalik telkida ja kasutada kööki.
Küsimuste korral helista 53316182 (Art Villem) või 5039306 (Kristjan).Palun pane end kirja, et teaksime tulijate arvuga arvestada: https://docs.google.com/spreadsheets/d/1yNd426FJRIjEW6HXXs2Msn7D6liKxfJbXERlnP3yNWg/edit?usp=sharingKaasa võta:
– ilmale vastavad riided
– kummikud roostiku jaoks
Võid võtta kaasa oma määrajaid.
Loodusvaatluste Maratoni korraldab Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed koostöös loodusharidust edendavate asutuste ning vabatahtlikega.
Korraldaja võib üritusel teha pilte, videoid ja helisalvestisi ning jagada neid nii osalejatega kui ka avalikes meediakanalites, samuti kasutada sarnaste ürituste turundamiseks.
Vahepeal on sügistrots mitu aastat vahele jäänud, aga me proovime traditsioonilist üritust taastada. Sügistrots toimub seekord Missos ja kuna bussiga kohale tulla on tüütu, saab kellegagi küüti leida regamistabelist.
Laupäeval teeme pärast hommikusööki särgitöötoa, päeval käime ümbruskonnas väiksel matkal ja õhtul kuulame erinevaid seminare ning jällegi saab sooja sauna.
Pühapäeva hommikul toimub lõpuseminar/id ning lahkumine.
Seminariteemad on veel lahtised, vanad kalad võivad ise pakkuda, millest nad rääkida oskavad ja teised võiksid välja pakkuda, mida kuulda soovivad, et võib-olla kedagi kutsuda.
Kui ei saa kõikidel päevadel osaleda, pange regamistabelisse kirja, et saaksime sööki arvestada.
Perioodil 2023. august kuni 2024. märts on Ring läbi viimas projekti “Tartu Üliõpilaste keskkonnateadlikkuse tõstmine 2023. aastal”.
Projekti eesmärgiks on Eesti looduskaitse ningi TÜLKR-i traditsioonide jätkusuutlik areng: tagatakse noorte looduskaitsjate ja aktivistide kaasatus TÜLKR-i tegemistesse ning toetatakse tudengite keskkonnahoidliku maailmapildi ja teadmiste avardamist. On säilinud TÜLKR-i looduskaitselised traditsioonid ning nii tagatakse organisatsiooni jätkusuutlikkus ja olulisus noorte looduskaitsjate hulgas.
Ööorienteerumine toimub 24. aprillil, algusega 21.00. Traditsioonile kohaselt on algus Pirogovi pargis. Võistkonda saab kohapeal registreerida ja startida vahemikus 21.00-22.00. Ööorienteerumise ülesandeks on leida üles kaardile märgitud punktid ja vastata nendega seotud küsimustele. Vastustega leht tuleb tuua hiljemalt 01.00 Illegaardi. Raja läbimiseks võib kasutada nii kondimootorit, kui ka muid liikumisvahendeid(ratas, tõuks, rula, rulluisud ja kasvõi ostukäru). Motoriseeritud liikumisvahedeid rajale ei lasta. Võistkond võib koosneda maksimaalselt viiest liikmest. Võta kaasa kirjutusvahend ja igaksjuhuks ka nutitelefon(kui vastustepaber peaks suure vihma tõttu ära lagunema). Osalustasu on 1 euro, selle eest saab stardis lunastada linnakaardi. Võistlemine toimub kahes kategoorias: jalgsi liikujad ja ratastel veerejad. Autasutamine toimub järgmine päev(25.04) Pirogovi pargis kell 17.00. Autasutatud saavad mõlema kategooria kolm parimat võistkonda. Võrdsete punktide korral on eelis raja kiiremini läbinud võistkonnal. NB! Mida lahedam kostüüm, seda rohkem lisapunkte.
Üritus kuulub Tartu Tudengipäevad: Kevad 2023 kavva. Vaata lähemalt www.studentdays.ee.
Ringi Teadusblogi kolmandas postituses tutvustab TÜ bioloogia ja ökoinnovatsiooni magistrant ning Ringi ekspresident Jürgen Karvak Eesti jõgede lõhilasi ning annab oma bakalaureusetöö baasil ülevaate nende loodusesse asustamise telgitagustest.
Edukat uue aasta algust ja põnevat lugemist!
Jürgen Karvak
TÜ bioloogia ja ökoinnovatsiooni magistrant
Artiklis esinevaid mõisteid
anadroomsus – toitumine meres ja sigimine magevees
samasuvine – sama aasta kevadel koorunud noorkala; üheaastane – ühe suve ja talve elanud noorkala; kahesuvine – eelneva aasta kevadel koorunud noorkala; kaheaastane – kaks suve ja kaks talve elanud noorkala
tähnik – anadroomse magevees elava lõhilase noorkala enne laskujaks (hõbedast värvi) muutumist, tähniku küljel pikireana tumedad laigud
laskuja (smolt) – hõbedaseks muutunud noorkala, kes rändab või asub rändele mere suunas (smoltifitseerunud ehk on toimunud füsioloogilised muutused soolasesse vette liikumiseks)
Lõhilaste murettekitav seisukord
Maailma Looduskaitseliidu (IUCN) 2011. aasta hinnangu järgi olid Euroopa maailmajao mageveekalade liikidest (k.a sõõrsuud) vähemalt 37% ohustatud, seejuures neist kõige ohustatumad anadroomsed liigid [1]. Võrdluseks hinnati tol ajal eri taksonoomilistest rühmadest IUCN poolt veel kehvemas seisus olevaks vaid magevee limuseid (Mollusca) (44%) [2]. Peale minu bakalaureusetööd ilmunud raportis (2020. aastal) leiti, et Euroopa rändekalade arvukus on viimase 50 aastaga langenud 93% [3]. Üldiselt käivad lõhilaste (Salmonidae) uimed seda kehvemi, mida lõunapoolsemat osa liigi levilast vaatame, mis ühtlasi langeb kokku inimmõju intensiivsusega.
Euroopa rändekalade arvukus on viimase 50 aastaga langenud 93%.
Lõhilaste populatsioone peaks kaitsma ja taastama mitmetel põhjustel. Esiteks, vastavalt looduskaitselistele põhiväärtustele on nii liigilise kui ka geneetilise mitmekesisuse hoidmine oluline. Teiseks, on nende hea seisund ka majanduslikult ning sotsiaalselt tähtis, olles püügi- ja toidukaladeks paljudele. Lisaks on lõhilased tavaliselt ka veekogude toiduvõrgustikes tippkiskjad ning indikeerivad seeläbi ökosüsteemi seisukorda, kuna sõltuvad mitmete teiste elustikurühmade olemasolust.
2019. aastal kaitstud bakalaureusetöös uurisin kirjanduse põhjal lõhilaste asustamise mõju veekogude ökosüsteemidele ja populatsioonidele atlandi lõhe (Salmo salar), forelli (Salmo trutta) ja euroopa harjuse (Thymallus thymallus) näitel. Eelmainitud kuuluvad lõhilaste sugukonda, kuhu kuulub maailmas 247 liiki [4] (sh Eestis 8). Enim keskendusin just atlandi lõhe uurimisele.
Kes on atlandi lõhe, forell ja harjus?
Kõigi kolme liigi elukäigus on olulised kiirevoolulised kruusase põhjaga vooluveekogud, kus täiskasvanud kalad koevad. Samuti elavad nende noorkalad kärestikel, kuid esineb ka erinevusi.
Atlandi lõhe tähnikud elavad umbes kaks aastat kärestikel ja laskuvad siis merre, kus toitutakse ning saavutatakse suguküpsus. Meres rändavad paljud Eesti lõhed ka Läänemere keskossa toituma. Eestis on vähemalt 12 lõhejõge, millest kolm (Vasalemma, Keila ja Kunda jõed) on metsikute populatsioonidega, kuhu lõhet ei asustata.
Forellil on anadroomne vorm ja paikne vorm, esimese eluring on sarnane lõhega, kuid paiksed elavadki kogu elu jões, kusjuures kaks vormi annavad ka omavahel järglasi. Forell on meres lõhest paiksem ning liigub rohkem ranniku lähedal. Huvitav on, et Euroopas endeemset forelli on ajaloos asustatud üle maailma ning ta on naturaliseerunud kõikidel mandritel peale Antarktise (forell on koloniseerinud isegi Antarktika maailmajakku kuuluva Kergueleni saarestiku). Seega on meie kodune forell võõrliik üle maailma.
Harjus on silmapaistvalt kõrge seljauimega kala, kes elab Eestis valdavalt ainult jõgedes ning on lõhest ja forellist haruldasem. Eestis on umbes 15 hajusana asetsevat ja väikest harjuseasurkonda, millest arvukaim ja suurima levilaga asub Piusa jões Kagu-Eestis.
Atlandi lõhe, forell ja harjus (Allikas: Google)
Asustamise eesmärgid ja ajalugu
Lõhilasi on vooluveekogudesse asustatud mitmetel eri põhjustel, sageli inimmõju tõttu vähenenud loodusliku taastootmise kompenseerimiseks ja kalapüügi saakide suurendamiseks [5]. Kui ajalooliselt asustati palju kalasid (ka võõrliike) harrastuskalurite ja kutseliste kalurite saakide suurendamiseks, mida tehakse maailmas ka tänapäeval, siis nüüd on sagedamini eesmärgiks hoopis vähenenud loodusliku populatsiooni taastootmise kompenseerimine. Lõhilasi asustatakse igas vanuseklassis, marjast täiskasvanud kaladeni, ning nii tähniku kui ka laskuja staadiumis. Alates aastast 1997 asustab Eestis lõhet RMK Põlula kalakasvandus ning aastatel 1992–2017 asustati Keskkonnaministeeriumi andmetel Eestisse umbes 4,6 miljonit lõhe noorkala isendit, kellest ligikaudu 44% olid üheaastased, 28% samasuvised, 19% kaheaastased, 5% vastsed ning 3% kahesuvised [6].
Eestis asustatud atlandi lõhe koguhulk ja vanuserühmade jaotus jõgede kaupa aastatel 1992–2017.
Võõrliikidest lõhilasi on Eestisse asustatud mitmeid. Esimesed vikerforellid (Oncorhynchus mykiss) teadaolevalt 1896. aastal Liivimaa jõgedesse ja järvedesse. Hiljem on teda Eestis kasvatatud, mille jooksul on teda nii looduslikesse veekogudesse põgenenud kui ka sihilikult asustatud, kuid üldiselt arvatakse, et vikerforell Eestis sigida ei suuda. Ameerikast pärit ameerika paaliat (Salvelinus fontinalis) asustati Eestisse esmakordselt samuti 1896. aastal, lisaks veel 1959. aastal Ahja ja Võhandu jõkke, kuid iseseisvaid populatsioone pole välja kujunenud. Edukalt kasvatati teda vaid Põlula tiigimajandis.
Asustatud kalade ellujäämus
Asustatud kalade ellujäämus sõltub kalade vanusest asustamisel, anadroomsete liikide puhul ka magevees oldud ajast enne laskumist ja kehasuurusest [7, 8]. Mida vähem aega olid kalad enne laskumist jões ja mida vanemana nad asustati, seda suurem oli nende ellujäämus. Üheks võimalikuks põhjuseks on väiksem kiskluse surve kasvanduse turvalistes tingimustes võrreldes loodusliku keskkonnaga, mistõttu ei ole kasvanduse kalad kohanenud liigi looduslike vaenlastega. Asustatud kalade ellujäämus meres ja tõenäosus tagasi kodujõkke kudema tulla on väiksem kui looduslikel isenditel. Seejuures on kasvanduse kaladel täheldatud suuremat ekslevat levimist (straying). Seega ei naase kasvanduse päritolu kalad nii tihti kudema jõkke, kuhu nad asustati. Lisaks võivad olla välja kujunenud erinevused eri päritolu kalade geneetikas, mis samuti nende käitumist mõjutab.
Üheaastane atlandi lõhe Põhja-Eesti jões (Foto: Jürgen Karvak)
Kuidas mõjutavad asustatud kalad looduslikke liigikaaslasi?
Asustamine võib mõjutada looduslike liigikaaslaste geneetilist struktuuri ja seda pigem mitmekesisuse vähendamise suunas, mistõttu võib kahaneda võimekus kohastuda muutuvate keskkonnatingimustega. Küll aga on võimalik hääbuvast populatsioonist pärit isendeid kasvanduses paljundada ja populatsiooni turgutada ning seeläbi vähemalt osaliselt populatsioonile omast geneetilist infot säilitada.
Asutamine võib mõjutada looduslike liigikaaslaste geneetilist struktuuri ja seda pigem mitmekesisuse vähenemise suunas, mistõttu võib kahaneda võimekus kohastuda muutuvate keskkonnatingimustega.
Looduslike liigikaaslasetega sama vanad, kuid kasvanduse heades tingimustes suurema kasvu saavutanud kalad võivad vahel olla ka looduslikest kaladest edukamad. Asustamise järel on kalade tihedus elupaigas suurem ning seega ressursse igaühele vähem ja seeläbi võib asustamine halvendada looduslike kalade konditsiooni. Piisava toidubaasi olemasolul on asustamise tõttu suurenenud kalade tihedusel tõenäoliselt nii looduslikele kui ka asustatud kaladele väiksem mõju.
Kuidas mõjutavad asustatud kalad teisi liike kooslustes?
Asustatud lõhelised mõjutavad teiste kalaliikide toitumist, kuna nende toiduobjektid kattuvad. Samas leevendavad liikidevahelisi mõjusid erinevad mikroelupaikade valikud ja toitumisstrateegiad. Näiteks lepamaim (Phoxinus phoxinus) eelistab kärestikel rahulikumat mikroelupaika kui lõhe ning ka tema toidulaud on mitmekesisem. Trullinguga jällegi vähendab konkurentsi ilmselt erinev ööpäevane toitumisrütm. Mõnel juhul võivad agressiivsemad kasvanduse kalad sundida looduslikud kalad teise kohta toituma ning uuringud vihjavad, et teised liigid on üldiselt sunnitud asustatud lõhe tõttu oma käitumist muutma [9, 10]. Harjuse mõju teistele liikidele on vähem uuritud, kuid olles mikroelupaikade osas nõudlikum, võib ta pigem ise lõhe ja forelli poolt negatiivselt mõjutatud olla.
Kuidas oleks optimaalne lõhilaste seisukorda parandada?
Lõhilaste arvukust ja kohastumist muutuvate keskkonnatingimustega saab toetada ka teiste meetoditega, mida võikski eelistada asustamisele. Nendeks on (1) rändetõkete eemaldamine tagamaks kalade liikumisvõimalused toitumis- ja kudepaikade vahel (2) elupaikade taastamine (ühetaoliste sirgeks kaevatud jõgede ning paisjärvede alal jõgede looduslikkuse ehk looklevuse ja voolamise taastamine) (3) veekvaliteedi parandamine (4) maakasutuse muutmine veekogude kallastel, vähendamaks liigsete toitainete vette jõudmist (5) püügi piiramine ja röövpüügi ohjamine tagamaks piisava kudejate olemasolu. Eelnevalt mainitud probleemid võivad omada omavahelist koosmõju ning üksteist võimendada.
Meriforell Vääna jõel rändetõket ületamas (Foto: Keskkonnaamet)
Kokkuvõte
Lõhilasi on mõttekas asustada, et kompenseerida inimmõju tõttu vähenenud looduslikku taastootmist, kuid see on siiski vaid tagajärgedega tegelemine. Oluline on taastada lõhilaste looduslikud kudemistingimused ja piirata püüki vähemalt sellisel määral, et poleks ohtu looduslikele populatsioonidele. Asustamine on samuti mõttekas hääbumas oleva või loodusest välja surnud populatsiooni taastamiseks.
Siiski võib asustamine olla kahjulik looduslikule populatsioonile, vähendades selle geneetilist varieeruvust. Lisaks on liikide asustamine väljapoole nende looduslikku levilat ettearvamatute tagajärgedega, ohustades nii kohalikke koosluseid. Võimalusel tuleks asustamist vältida ja taastada lõhilaste looduslik taastootmine.
Asustatud lõhilaste ellujäämuse suurendamiseks looduses tuleks asustada suuremaid ja vanemaid noorkalasid (ja anadroomsete liikide puhul laskujaid), eelistada kohalikku sugukarja ja looduslähedasemaid tingimusi kasvanduses. Samas võib asustatud kalade ellujäämuse suurendamine tuua kaasa negatiivsed mõjud looduslikele populatsioonidele.
Freyhof, J., E. Brooks. 2011. European Red List of Freshwater Fishes. Luxembourg: Publications Office of the European Union.
Cuttelod, A., M. Seddon, E. Neubert. 2011. European Red List of Non-marine Molluscs. Luxembourg: Publications Office of the European Union.
Deinet, S. et al., 2020. The Living Planet Index (LPI) for migratory freshwater fish – Technical Report. World Fish Migration Foundation, The Netherlands.
Salminen, M. et al., 2007. The importance of stocking age in the enhancement of River Kymijoki salmon (Salmo salar). Journal of Applied Ichthyology 23: 46–52.
Birnie-Gauvin, K. et al., 2018. Testing three common stocking methods: Differences in smolt size, migration rate and timing of two strains of stocked Atlantic salmon (Salmo salar). Aquaculture 483: 163–168.
Jonsson, B., N. Jonsson. 2006. Cultured Atlantic salmon in nature: a review of their ecology and interaction with wild fish. ICES Journal of Marine Science 63: 1162–1181.
Floury, M. et al., 2019. Interspecific competition between restocked 0+ salmon parr (Salmo salar) and native fish species in a large European river. Ecology of Freshwater Fish 28: 69–84.
Pilt on tehtud 2019. aastal Loode-Eestis Vasalemma jõe alamjooksu kärestikul.
Miks valisid oma lõputöö teemaks just lõhilased ja kuidas sa nendeni jõudsid?
Üsna noorena avastasime sõbraga enda jaoks kalapüügi ning külastasime sageli ka veebilehte kalale.ee. Sealses foorumis või galeriis nägin, et Eestis saab püüda forelli, mis tundus tol ajal mulle uskumatu. Sealt alates hakkaski mind rohkem huvitama forellipüük ning mind paelusid ka nende elupaigad – väiksed madalad vooluveekogud, mis on tihti ürgse ja metsiku välimusega maastikul. Avastasin ka, et Eestis saab näha paisudest üles hüppavaid forelle. Seejärel proovisin neid pildile püüda ning enam mul lõhilastest pääsu polnud. Gümnaasiumi ajal käisin ka kunstiringis ja kõrgkooli astumisel valisin tootedisaini ja ökoloogia vahel, millest otsustasin viimase kasuks. Ülikoolis sain suuresti tänu Looduskaitseringi inimestele tihedamalt kontakti TÜ Eesti Mereinstituudiga, kus mind nõustuski juhendama lõhe- ja meriforelli töörühma juhataja Martin Kesler, mille eest olen talle ja teistele abistajatele väga tänulik!
Kuidas leidsid sa oma tee Looduskaitseringi?
Gümnaasiumi lõpus tulin tudengivarjuks siis Looduskaitseringi juhatuses olevale Lindale, kes tutvustas mulle edukalt ökoloogia ning elustiku kaitse eriala. Olin vist ka ise gümnaasiumi ajal sattunud Ringi blogi lehele, kuid asudes ökoloogiat õppima, oli mul mõnevõrra lihtsam, sest tuttav oli juba Tartus ees olemas. Tema kutsus mind Ringi üritustele ning esimene hästi meeldejäänud üritus oli avamatk, kus sattusin mükoloog Leho Tedersoo seenehuviliste gruppi ja kohtusin ka paljude teiste Ringi liikmetega. Osalesin sel ajal päris paljudel Ringi üritustel ning olen tänulik, et järgmisesse juhatusse kutsus mind suurepärane president Sandra Poks! Peale aastat Sandra juhatuses õnnestus meil valituks osutuda oma imetoreda juhatusega. Nüüd ütlen klišeelikult nagu oleksin väga vana (mida ma üldse ei arva), et neid aegasid meenutan väga soojade mälestustega ning sain palju häid kogemusi!
Hetkeolukorda arvesse võttes oli juhatus sunnitud raske südamega langetama otsuse legendaarne Sügistrots (taaskord) ära jätta. Kuid novembrikuine loodus kutsub linnamürast eemale ning näib olevat suurepärane hetk peale paariaastast pausi taaselustada sügismatk!
Selleaastane sügismatk saab lähenevat talve silmas pidades sobilikult alguse reedel, 26. novembril just talvepealinnast Otepäält. Esimesel õhtul aklimatiseerume Lõuna-Eesti kõrgmäestikuga ja teeme lühikese soojendusmatka Otepäält loode suunas ning ööbime Tõukajärve kallastel.
Laupäeva hommikul seame sihi läbi metsase Kolmjärve sihtkaitsevööndi Hellenurme suunas, kus on päralejõudmise korral võimalik külastada poodi ja õhtul nautida kultuurimelu kohalikus Mägestiku pubis.
Eelneval õhtul seame laagri ülesse Hellenurme lähiümbrusesse, kuna pühapäeva hommikul ootab meid Hellenurme vesiveski pererahvas ning tutvuda saab sealsete tööde ja tegemistega. Hellenurmelt suundume peale kultuuriprogrammi lähedalasuva Palupera rongipeatuse suunas, et oranži porgandiga tagasi Tartu suunas vurada. Matkalisi tervitab peale tegusat matka soovi korral Tartu külje all Külitsel asuv ja otse tee peale jääv Ringi presidendi enda saun, kus saab ennast korralikult puhtaks küürida ja auru välja lasta. Sealt edasi Tartusse on liikumisviise juba erinevaid ja igaüks leiab oma.
Tartust Otepääle saab reedel mugavalt bussidega, mis väljuvad näiteks 16:30, 17:20 ja 18:00. Pühapäeval plaanime jõuda 13:35 Paluperast väljuvale rongile.
