Pildiklõpsud Mirjamilt.
Marssisin vette, seljas üle rindkere ulatavad kummikud. Jõudsin sikutada paari mahaniidetud hundinuia, visata eemale kaldale mudased juurikad. Vesi jalge ümber muutus häguseks. Kummardamiskaugusel oli vesi siiski karjamaatiigi kohta veel võrdlemisi selge. Seal ujus mulle vastu keegi tegelane, jõllitas mulle otsa ega pilgutanud silmagi. Kas see oligi harivesilik? Alguses vaatasin, et väike kala on lompi ära eksinud. Midagi oli aga valesti. Järgmine emotsioon oli, et ta on sisalik. Tal olid jalad. Tahtsin teda peo peale püüda, kuid seepeale ujus too 3 cm pikkune olend tosina sendimeetri jagu sügavamale. Sealt sain temaga veel tõtt vaadata. Küllap ta üks salamanderlikult kavala pilguga harivesilik oli.
Enne minu saabumist oli suur töö juba ära tehtud. Kaks ja pool tiiki puhastatud. Neis õnnestus talgulistel näha mügrit. Lausa kaht erinevat isendit. Üks oli istunud tükk aega rondi peal kössis ning lasknud ennast imetleda.
Pühapäev kujunes ekskursioonipäevaks. Tutvusime kohalike vaatamisväärsustega: nii mitteametlike kui ametlikega. Viimastest tegime tutvust Harimäe torniga ning mururohelise Kuutsemäega. Mõlemast tornist avanes idülliline vaade sügiseselt värvilapilistele metsakuplitele.
Keily
—
Põhjakonna ei ole siin mail juba iidsetest aegadest nähtud. See-eest võib mõnede väiksemate veekogude juures kohata põhja-harivesilikku. Oma müütilisest eelkäijast kordades väiksem kahepaikne ei ole pooltki nii kõhedusttekitav, kuigi näeb kehaehituselt üsna draakoni moodi välja ning temaga kohtumine ei tekita hirmuvärinaid, vaid paneb pigem silmad elevusest särama.
Et see paljudes maades ohustatud liik meie aladelt ei kaoks, vajab kuni 18 cm pikkuseks kasvav haruldane kahepaikne sobivaid sigimistiike, kus liigile iseloomulik pulmamäng maha pidada ja kuhu hiljem munad muneda. Selliseid veekogusid oli varemalt pea iga Lõuna-Eesti talu juures mitu tükki. Nüüdseks on aga paljud neist endistest saunatiikidest, linaleoaukudest ja loomade joogikohtadest kinni kasvanud või sootuks kuivanud. Seetõttu on ka harivesilikul üha vähem kohtasid, kus järglasi ilmale tuua ja toituda.
Lisaks on väga keskkonnatundliku harivesiliku elu keeruliseks teinud intensiivne metsa- ja põllumajandus, paljudesse veekogudesse lastud kalad ning maaparandusega suurte alade kuivendamine. Asja ei tee sugugi lihtsamaks asjaolu, et harivesiliku asurkond on kõige elujõulisem, kui on võimalik asustada mitmeid üksteise lähedal paiknevaid veekogusid. Kui alles jääb ainult üksik lomp, sõltub kogu asurkonna saatus sellest ja kui lombiga midagi juhtub, hävib kogu asurkond.
Oktoobri keskel on tublidel talgulistel võimalus suruda jala otsa kummikud, haarata kätte võsalõikajad ja kiinid ning mõned Otepää kanti jäävad ja kinni kasvama hakanud tiigid võsast ning hundinuiadest puhastada ja harivesiliku tulevik seeläbi helgemaks muuta. Lisaks põõsas ragistamisele ja mudas müttamisele ootab kindlasti ees tubli annus kaunist loodust, ports piltilusaid vaateid, hunnik uusi teadmisi. Tööpäeva lõpus ei ole pääsu ka meelt ning keha kosutavast saunast.
Ööbimine Otepää Looduskeskuses.
Talgud toimuvad 14. – 16. oktoobril. Ringist saame talgutele saata 6 inimest. Et end kirja panna, kirjuta kommentaaridesse oma nimi ning jäta endast maha jälg, mille kaudu Sinuga kontakteeruda. Kes ees see sees!
Osalemine, transport ja söök on tasuta!
Üritus toimub koostöös: ELF, Sorex, EMÜ Keskkonnakaitse Üliõpilaste Selts ja TÜLKR.
Ürituse Facebookis leiab Sorexi lehelt.
Osalejad:
1) Sulev
2) Mirjam
3)
4) Mihkel
5)
6)
