Looduskaitsering käis veebruari alguses testimas oma uut talvist matkatelki – zimaad, suuski ja iseenda külmakindlust. Käidi Endla looduskaitsealal, mis oli täiesti sobiv koht karmi pakase kogemiseks. Tõeline külm jõudis meieni ööl vastu 5. veebruari, mil tagant järele EMHI kodulehelt vaadates selgus, et Tooma ilmajaamas registreeriti kell 7 hommikul tunni keskmiseks -33,8 ja tajutavaks temperatuuriks (def. samuti kodulehel) -38. Ööbisime Endla järve ääres oleval lõkkeplatsil ja õnneks või kahjuks mõnusalt põlevaid puid hommikuni ei jätkunud. Lisaks külmale oli talvine suusamatk taaskord tõelist silmailu pakkuv nii päikesepaistelistel päevadel kui ka kuuvalgetel öödel. Meie teele jäid erinevate metsaasukate jäleread (metsis, metskits, metssiga, põder, rebane, kährik, saarmas, ilves, hunt), kuid kahjuks ühtegi neist ennast näha ei õnnestunud.

Järgmisena juba Ringi traditsiooniline talimatk..

Vaata Kairi pilte SIIT
Vaata Mardi pilte ja sügismatka marsruuti
Paula blogipostitus matkast

***************************

Sel nädalavahetusel on tulemas Looduskaitseringi järjekordne sügismatk – seekord Agusalu maastikukaitsealale.

Minnakse reedel Tartust liinibussiga Iisakule, sellele järgneb kaks ja pool toredat matkapäeva ning pühapäeva õhtul tuleb tellitud buss meile Agusallu vastu, mis meid kõiki Tartusse tagasi viib.

Kaasa oleks vaja võtta imastikule sobilik matkavarustus (magamiskott, lebo, soojad riided, matka riided, toidunõud, midagi vihmakindlat, veekindlad jalanõud…)

Toit ja transport on Ringi poolt.
Kuna aga lähem reedel liinibussiga, siis oleks vaja jälle piletid ette osta (ka toiduga saab siis arvestada) – teisiti öeldes, Pange end blogisse kirja, kes on tulemas!

Mineku kellaajaks pakuks 14:20 bussiga Tartust, mis jõuab kell 16:00 Iisakule. Kuna ööbima võiks jõuda Imatu järve äärde (milleni on ~12km). Kuid kui on kedagi, kes nii vara ei saa, siis andke teada (blogis või listis) sest matka kava saab veel muuta.

Väike kirjelduse, miks sinna kanti üldse matkata võiks:

Agusalu soo on huvitav liivaste luitemoodustiste – kriivade – poolest, mis
seal piklikke soosaari moodustavad. Sealne kant on ka kultuurilooliselt
põnev, olles kunagiste vadjalaste järeltulijate poluvernikute asualaks,
keda kohalik mees Aleksander Teetov on iseloomustanud nii: ,,poluvernikuid
sai nähä Iisaku laadal, õlivad nisiksed jändrikud, lühikest kasvu.
Istusivad vankri pääl, rääkisivad ja aina naerasivad.”