Nii nagu lõppemas on aastaring, on lõppemas ka TÜLKRi mälumäng. Vähemalt sellises koosseisus ja selleks aastaks. Tule tähista meiega kõiki neid lõppusid ja loodetavasti leiame koos nuputades uued algused 17. detsembril kell 19 lokaalis Illegaard!
Mõned asjad ei muutu kunagi. Selleks on reeglid:
Igavesti ja alati,
Eleonore, Epp, Kris ja Märt
Talvekülmade lähenemisele kohaselt käis novembri lõpus Ringile polaaraladest ja kliimast rääkimas meteoroloog ja polaaruurija Timo Palo. Juttu tuli kliimauurimisest 21. sajandil, erinevatest projektidest, millega Timo Palo ise Arktikas ja Antarktikas teadustööd tegemas on käinud, ning muidugi kliimamuutusest ja erinevatest sellega seotud protsessidest polaaralade kontekstis. Täname kõnelejat hariva õhtupooliku eest ning kõiki huvilisi tulemast!
Tähelepanu, ringilised – SÜGISMATK tuleb taas!
26.11-28.11
Hetkeolukorda arvesse võttes oli juhatus sunnitud raske südamega langetama otsuse legendaarne Sügistrots (taaskord) ära jätta. Kuid novembrikuine loodus kutsub linnamürast eemale ning näib olevat suurepärane hetk peale paariaastast pausi taaselustada sügismatk!
Selleaastane sügismatk saab lähenevat talve silmas pidades sobilikult alguse reedel, 26. novembril just talvepealinnast Otepäält. Esimesel õhtul aklimatiseerume Lõuna-Eesti kõrgmäestikuga ja teeme lühikese soojendusmatka Otepäält loode suunas ning ööbime Tõukajärve kallastel.
Laupäeva hommikul seame sihi läbi metsase Kolmjärve sihtkaitsevööndi Hellenurme suunas, kus on päralejõudmise korral võimalik külastada poodi ja õhtul nautida kultuurimelu kohalikus Mägestiku pubis.
Eelneval õhtul seame laagri ülesse Hellenurme lähiümbrusesse, kuna pühapäeva hommikul ootab meid Hellenurme vesiveski pererahvas ning tutvuda saab sealsete tööde ja tegemistega. Hellenurmelt suundume peale kultuuriprogrammi lähedalasuva Palupera rongipeatuse suunas, et oranži porgandiga tagasi Tartu suunas vurada. Matkalisi tervitab peale tegusat matka soovi korral Tartu külje all Külitsel asuv ja otse tee peale jääv Ringi presidendi enda saun, kus saab ennast korralikult puhtaks küürida ja auru välja lasta. Sealt edasi Tartusse on liikumisviise juba erinevaid ja igaüks leiab oma.
Tartust Otepääle saab reedel mugavalt bussidega, mis väljuvad näiteks 16:30, 17:20 ja 18:00. Pühapäeval plaanime jõuda 13:35 Paluperast väljuvale rongile.
Et juhatus ja Hellenurme vesiveski pererahvas teaksid seltskonna suuruse ja toidu kogusega arvestada, palume end kirja panna alloleval lingil: https://docs.google.com/spreadsheets/d/1Natf39RWtURDM0S2_1f0gxD1WNw7zpbG7x7kGS_xF1s/edit?usp=sharing
Matkal näeme!
Loodusfoto konkurss on selleks korraks läbi ja nii žüriil kui Ringi juhatusel on hea meel tõdeda, et hobifotograafide tase on kõrge ja kujutlusvõime lennukas.
Kuni 31. oktoobrini said iga soovija saata meile kuni viis fotot, mis haakuksid kuidagi teemaga “Juurte juurde” ning väga tore oli näha, et pealtnäha nii spetsiifiline teema pani autoreid mõtlema täiesti eri suundades ja meile laekus väga erinäolisi ja seinast seina temaatikaga fotosid.
Fotosid hindas neljaliikmeline žürii koosseisus Sven Začek, Peeter Paaver, Eliise Kara ja Johanna Adojaan.
Samuti toimus rahvahääletus, kus laekunud töödele said punkte anda kõik soovijad.
Kokku saadeti meile 43 fotot 13 autorilt. Rahvahääletusel osales 65 inimest. Lõpuüritus toimus 17. novembril Zoomi vahendusel.
Autor: “Kuigi tegemist on lihtsalt mikroskoobist vaadeldud aed-võhumõõga juure ristlõiguga, meenutab sealne joonemäng mõne sügavtrükitehnika abil valmistatud kunstiteost. Juured kui elu allikas on mitmeti mõistetav. Meie kultuuripärandiga seonduvalt algavad maailma ja elu juured linnust, kelle munadest arenes maailm. Seega on väga kohane, et tabatud pilt juure ristlõigust sarnaneb vaatlejat silmitseva linnuga.”
Täiesti juhuslikult järgnes I koha fotole 3 tööd, mis said kõik sama palju punkte. Ja täiesti juhuslikult olid need kõik ühelt autorilt…
Johanna Adojaan žüriist: “Mahlases värviküllasuses astub autor teema sentimentaalse lahkamise asemel värskendava sammu hoopis suunaga tulevikku. Pildil kujutatud realistlikku stseeni tasakaalustavad foto abstraktsed omadused, mõjudes kokkuvõttes kergelt ja helgelt”
Johanna Adojaan: “Värskendavalt minimalistlik ent siiski paraja krutskiga pilt, mis toob endas kokku maitseka kompositsiooni, lummava värvi ja mõjub lahedalt maalilisena.”
Autor: “Kased on alati minu jaoks olnud üheks Eestimaa sümboliks. Kuna Eestis on mu enda juured, siis tekitavad nad alati koduse tunde. Pildistamisel kasutasin fotokaameraga topeltsäri sätet.”
Huvitavaid kokkusattumusi jagus ka I koha pildi puhul. Nimelt osutus see nii žürii kui ka rahvahääletuse lemmikuks tööks.
Autor: “Tehtud 2019. aasta sügisel Pärnumaal, kui olime oma seenemetsas tavapärasel tiirul. Antud seen fotol jäi aga seekord marineerimata. Foto saadan mõttega, et juurte juurde minek võib tähendada ka oskust näha elu “rohujuure tasandil”.
Mida rohkem auhindu välja saame anda, seda toredam on! Kuna president Art Villem Adojaan ei olnud veel päris viimase hetkeni fotode ja nende autoritega tutvunud, otsustas ta ka ise oma lemmiku välja valida. Kuna foto autoriks osutus Ringi endine president, sai “presidendi eriauhind” siinkohal omale lisatähenduse.
Autor: “Mahakukkunud kuuskedest jääb tihti püsti võimas juurestik. Istusin ühe sellise alla ja vaatepilt metsale oli justkui vaade väikse laulukaare alt, millelt ripuvad peened juured.”
Eliise Kara žüriist: “Ma aina juurdlen, kuidas küll tuleb inimesele mõte minna sellisesse kohta istuma. Olgu mis oli, aga hea, et ta seda tegi. Meie nüüd teame ka, milline uhke raamitud vaatepilt sealt avaneb. Väga värskendav.”
Suur tänu veelkord kõigile osalejatele, auväärsele žüriile ja loomulikult ka sponsoritele…
Vahvaid auhindu aitasid välja panna Eesti Loodusmuuseum, National Geographic Eesti, Vaibla Linnujaam ja PÖFF. Peaauhinnaks oli aga personaalne vaatlusretk meie nahkhiirte eksperdi Karl Hendrik Tamkiviga! Inspireerigu see kõiki tulevastel fotokonkurssidel vähemalt sama aktiivselt osa võtma!
Ae-ae, ringiline!
Novembri mälukas toimub Illegaardis juba 23.novembril algusega 19:00
Meeskonnas endiselt lubatud kuni 5 liiget
Tuleb ikka 20 küsimust
Parimatele auhinnad
Sisse saab vaktsiinitõendi või läbipõdemispassi alusel
Päikest ja sooja
Teie mälubossud
Looduskaitsering jätkab oma seminaride seeriaga. Seekord tuleb jutuks rohepesu. Arutleme, millega on tegu ja kuidas mitte selle õnge langeda, tuues rohkesti näiteid meid ümbritsevast elust.
Seminari viivad läbi Ringi juhatuse liikmed Eleonore Susi ja Amaranta Põld. Tegu on pilootseminariga, mis on osa Noorte Keskkonnanõukogu koolitusprojektist, mis võimaldab noortel arendada oma õpetajaoskusi ja tuua noorteni olulised keskkonnateemad viisil, mis pakub koolitunnile inspireerivat vaheldust.
Kohtume juba 11. novembril kell 18.00 Vanemuise 46 ruumis 246. Ole valmis näitama vaktsineerimis- või läbipõdemistõendit ning ära unusta maski!
Vihmasel kolmapäeva õhtupoolikul võttis põline ringikas Keily Tammaru kuulajad endaga kaasa kütkestavale Florese saarele keset avarat Atlandi ookeanit. Keily jagas huvilistele kahe kuu jooksul Portugalile kuuluvas Assooride saarestikus praktika raames nähtut ja kogetut. Juttu tuli Florese endeemsest mardikaliigist, vihasest võitlusest Himaalajast pärit invasiivse taimega ja saarte heitlikust ilmast, mille kõige kõrvale sai maitsta kohalikust juustutööstusest pärinevat magusat küpsetist.
Juhatus tänab omalt poolt kõiki kuulajaid ja loomulikult ka Keilyt suurt rännuhimu tekitanud ettekande eest!
Teisipäeval 26. oktoobril toimub järgmine Ringi mälumäng. Kohtume lokaalis Illegaard kell 19.
Reegid nagu ikka:
Kohtumiseni!
Ringi Teadusblogi teises postituses teeb TÜ bioloogia ja ökoinnovatsiooni magistrant Anni Miller lühiülevaate oma bakalaureusetöö teemaks olnud sihktiivalistest ning tutvustab rohumaade majandamise mõju nende käekäigule.
Põnevat lugemist!
Teadusliku hõnguga termini sihktiivalised taga peidavad ennast tegelikkuses meile kõigile suvistelt heinamaadelt tuttavad rohutirtsud ja ritsikad. Sihktiivalised on vaegmoondega putukate selts, mis jaguneb kaheks alamseltsiks: ritsikalised (Ensifera) ja tirtsulised (Caelifera). Eestis elab 43 liiki sihktiivalisi ja nad saab laias laastus jagada kolme sugukonda: ritsiklased (Tettigoniidae) – 13 liiki, tirtslased (Acrididae) – 25 liiki ja sirtslased (Tetrigidae) – 3 liiki [1]. Omaette sugukondadesse kuuluvad veel toakilk ja kaerasori.
Euroopas elavad sihktiivalised on valdavalt herbivoorsed avamaastikuliigid, kelle tüüpiliseks elupaigaks on rohumaad. Need poollooduslikud kooslused püsivad eelkõige karjatamise ja niitmise tulemusena. Põllumajanduse intensiivistumise ja avamaastike metsastumise tõttu on viimase poolesaja aasta jooksul sihktiivalistele sobilike rohumaade pindala olnud tugevas languses. Vähemaks on seetõttu jäänud ka sihktiivalisi – rohkem kui veerand Euroopa sihktiivaliseliikidest on ohustatud ja paljude liikide populatsioonid kahanemas [2].
Taimedest toitujatena mõjutab taimekoosluse järsk muutus, mis on enamasti maamajandamise tagajärg, otseselt sihktiivaliste elutingimusi. Kuna sihktiivalisi peetakse headeks indikaatoriteks elupaiga muutuste kajastamisel [3], on järjest enam hakatud uurima maamajandamise mõju nende liigirikkusele ja arvukusele. Tavaliselt on sellised uurimused siiski väga asukohaspetsiifilised ja põhjalikke ülevaateid on seni vähe. Seepärast võtsingi oma bakalaureusetöö eesmärgiks anda ülevaade, kuidas rohumaade majandamine sihktiivalisi mõjutab.
Pikas perspektiivis on sihktiivaliste jaoks kasulik igasugune rohumaade majandamine, mis takistab puude ja põõsaste pealekasvu ning aitab avamaakooslustel püsida.
Uurimusi, kus on hinnatud karjatamise ja niitmise mõju sihktiivalistele, on viimastel aastakümnetel küll üsnagi palju tehtud, kuid tööde metoodika erineb niivõrd, et suuremaid üldistusi on keeruline teha. Nii niitmise kui karjatamise juures leidub positiivseid kui ka negatiivseid aspekte, millest viimased on küll pigem lühiajalised. Pikas perspektiivis on sihktiivaliste jaoks kasulik igasugune rohumaade majandamine, mis takistab puude ja põõsaste pealekasvu ja aitab avamaakooslustel säilida.
Läbitöötatud artiklite põhjal oli karjatamine soositum majandamisvõte kui niitmine. Karjatamise lühiajaline negatiivne mõju avaldub sihktiivalistele enamasti alles siis, kui karjatamiskoormus on liiga kõrge või kestab samal alal kogu vegetatsiooniperioodi. Eriti madal on sihktiivaliste liigirikkus ja arvukus mõlema teguri koosmõjul (nt püsivad kõrge asustusega lambaaedikud). Sihktiivaliste kõrge liigirikkuse tagab struktuurselt heterogeenne taimestik: kõrgemad taimepuhmad sobivad näiteks kogukatele ja peidulistele ritsikatele, palja maapinnaga laike eelistavad aga eriti soojalembesed sirtsud. Selline mitmekesine taimestiku struktuur tekib enamasti ebaregulaarsel karjatamisel, kus karjatamiskoormus võib olla ka küllaltki intensiivne, kuid see on hajutatud ja kestab lühikest aega. Pikaajalise karjatamise puhul on sihktiivalistele sobivaim just madal karjatamiskoormus.
Niitmise lühiajaline mõju sihktiivalistele oli negatiivsem kui karjatamisel, sest sellega kaasneb taimse biomassi järsk vähenemine ning sihktiivaliste otsene suremus niitmise ajal ja selle järgselt (ellujäänutel pole niidetud rohumaadel kiskjate eest kuhugi peituda). Mõju sõltub ka niitmise ajast, kuid üldjuhul on sihktiivaliste arvukus ja liigirikkus madalaim aladel, kus niidetakse mitu korda aastas. Sihktiivaliste säästmiseks soovitatakse niita rohumaid osade kaupa ja võimalusel jätta hooaja jooksul alles kõrgema taimestikuga ribasid. Nii säilib alal ka peidulisematele sihktiivalistele kohti, kust taimestiku taastudes uuesti üle rohumaa levida.
Traditsiooniliste elupaikade vähenemise tõttu on viimasel ajal hakatud rohumaade kõrval järjest enam tähtsustama ka teiste inimtekkeliste maastikuelementide olulisust sihktiivaliste jaoks. Alternatiivseid elupaiku on nii lühiajalisi, pikaajalisi kui ka püsivaid. Lühiajalisteks elupaikadeks on näiteks värsked raiesmikud, mis pakuvad avamaaliikidele sobivaid tingimusi küll ainult mõneks aastaks, kuni võsa võimust võtab [5]. Osad võsalembesemad ritsikaliigid suudavad raiesmikel elada ka pikemat aega. Pikemaajalised elupaigad on jäätmaad, mahajäetud kaevandusalad ja karjäärid. Püsivateks elupaikadeks, mida järjepidevalt hooldatakse, on kraaviservad, teeääred, raudteetrassid, linnapargid, liinialused ja enamasti ka metsasihid. Paljud neist on lineaarsete maastikuelementidena sihktiivalistele ka levikukoridorideks.
Kui rohumaade olukord lähitulevikus ei parane, võivad alternatiivsed elupaigad edaspidi saada veelgi kandvama rolli sihktiivaliste säilimisel ja levikul. Traditsiooniliste elupaikade säilitamine ja rohumaade majandamine on määrava tähtsusega, et säiliks neile kooslustele omane kirev liigirikkus ning sealhulgas ka sihktiivaliste mitmekesisus.
Töö täistekst TÜ DSpace andmebaasis: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/67464/Miller_baktoo.pdf?sequence=1&isAllowed=y
Miks valisid oma lõputöö teemaks just sihktiivalised ja kuidas sa nendeni jõudsid?
Putukatega olen tänu bioloogist emale väiksest saati ninapidi koos olnud. Kui oli vaja lõputöö teemat valida, läksingi entomoloogia teadurite jutule ja loetlesin neile mind kõige enam paeluvad putukaseltsid ette. Sihktiivalised said valituks seepärast, et keegi parasjagu nendega Tartu Ülikoolis ei tegelenud ja võrreldes veel valikus olnud liblikate ja kiilidega, on neid väga vähe uuritud. Siinkohal suur tänu Tiit Tederile, kes oli valmis pea ees tundmatusse hüppama ja minu juhendajaks hakkama.
Kuidas leidsid sa oma tee Looduskaitseringi?
Ringi sattusin tänu sõpradele juba gümnaasiumiajal, kui tantsisin Robini rahvatantsurühmas Metsik Mõtsik. Selles tantsurühmas on läbi aastate paljud Ringi liikmed jalga keerutanud ja tänu neile on ka mitmed uued tantsijad leidnud tee Looduskaitseringi. Esimesteks üritusteks olid ilmselt mälukad, aga kes seda ikka enam täpselt mäletab.
Toimetas: Karl Hendrik
Tähelepanu, fotograaf!
Tunned, et aina suuremate sammudega lörtsiste ilmade poole liikuv sügis on sinu sisemist fotokunstniku hinge päev-päevalt üha raskemini rusuma hakanud? Tunned, et sooviksid ennast loomelaval väljendada, aga ei leia selleks sobivat aega ja kohta?
Ei ole põhjust pead norgu lasta, sest Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi iga-aastane loodusfoto konkurss tuleb taas, et teie muredele leevendust pakkuda!
Selleaastane fotokonkurss kannab nime “Juurte juurde”. Ole sa rahvuskonservatiiv või bioloogiatudeng – “juured” pakuvad mõtteainet kõigile. Seega kutsumegi sind jagama seda, mida juured sinu jaoks tähendavad. Viide ammukadunud helgele minevikule, ajas püsivale elujõu allikale, visuaalset vaatemängu pakkuvale pildile metsateel või kõikesiduvale võrgustikule maapõues – oma interpretatsiooni pakub muidugi iga fotograaf ise.
Fotokonkurss on avalik ja osa võtma ootame kõiki huvilisi ka väljastpoolt Ringi. Iga osaleja võib saata kuni viis (5) fotot, millele on lisatud pealkiri, pildistamise aeg, koht ja soovi korral ka lühikirjeldus. Foto pikem külg peab olema vähemalt 2000 pikslit. Piltide töötlemisel tuleks meeles pidada head tava ning nähtu tõepärast ja loomulikku esitust.
Fotosid ootame 31.oktoobri südaööni meiliaadressile juhatus@ring.ee.
Novembri esimesel nädalal saab veebi teel hääletada enda lemmiktööde poolt, kus enim hääli kogunud töö saab rahva lemmiku tiitli. Konkursi esikolmiku ja üldvõitja selgitab aga välja välja auväärt žürii.
Autasustamine koos traditsioonilise filmivaatamisega toimub 10. novembril, algusega kell 18.00 Tartu Loodusmajas. Üritusel peame loomulikult kinni ohutusnõuetest – olgem valmis esitama tõendit oma nakkusohutusest.
