Ahoi, ringirahvas ja muud loomad!
Peagi toimub selle aasta esimene TÜLKR-i mälumäng. Kohtume 28. veebruaril kell 19:00 Illegaardis.
Reeglid pole endiselt muutunud:
– kuni 5 liiget tiimis
– 20 küsimust
– parimatele ja halvimatele auhinnad
Võta kaasa üks neist:
immuniseerimistõend/läbipõdemise tõend
NB! Tõend kehtib ainult koos isikut tõendava dokumendiga!
Teie uus mäluka korraldustiim
Ringi 2022. aasta esimesel seminaril esineb Tartu Ülikooli loomaökoloogia kaasprofessor, noore teadlase preemia laureaat Tuul Sepp.
Vastavalt “Ühe tervise” (“One health”) kontseptsioonile on keskkonna, loomade ja inimese tervis omavahel tugevalt seotud. Kuigi keskkonnareostuse mõju inimese vähihaigusele on ammu teada, oleme alles üsna alguses, mõistmaks, kuidas reostuskoormus mõjutab vähki haigestumist ja selle kaudu vabalt elavate loomade elu. Me saame loomade vähi uurimiseks kasutada teadmisi inimeseuuringutest. Samal ajal on vabalt elavad loomad ja nende looduslikud vähikaitsemehhanismid aga ka läbiuurimata teadmiste aardekirst uute ideede leidmiseks inimese vähi ennetamiseks ja raviks.
Seminar toimub 17. veebruaril kell 18.00 TÜ Oecologicumis, Liivi 2 ruumis 126. Tule maskis ja kehtiva covidi-passiga!
Juhatusel on hea meel teatada, et traditsiooniline TALIMATK toimub ka sel aastal!
Hoolimata pisut heitlikust talveilmast on selleaastane marsruut planeeritud lausa merede taha – läbi Hiiumaa ja Saaremaa. Täpsemalt algab marsruut Hiiumaa põhjatipus asuvast Tahkunast ning leiab oma otsa “maailma lõpus” ehk Sõrve sääre tipus Edela-Saaremaal.
Matk koos transpordiks kuluva ajaga leiab aset vahemikus 30.01 – 10.02! Teekond on pikk ning iga huviline leiab endale sobiva aja liitumiseks ja lahkumiseks. Korraldajatel oleks äärmiselt hea meel, kui huvilised märgiksid alloleval lingil ära, millal nad koos teiste seiklushimuliste ringilistega Lääne-Eesti talve nautima tulla soovivad:
https://doodle.com/poll/ehdkvif8yxa25sc6?utm_source=poll&utm_medium=link
Matkal näeme!
Ringi Teadusblogi kolmandas postituses tutvustab TÜ bioloogia ja ökoinnovatsiooni magistrant ning Ringi ekspresident Jürgen Karvak Eesti jõgede lõhilasi ning annab oma bakalaureusetöö baasil ülevaate nende loodusesse asustamise telgitagustest.
Edukat uue aasta algust ja põnevat lugemist!
Artiklis esinevaid mõisteid
anadroomsus – toitumine meres ja sigimine magevees
samasuvine – sama aasta kevadel koorunud noorkala; üheaastane – ühe suve ja talve elanud noorkala; kahesuvine – eelneva aasta kevadel koorunud noorkala; kaheaastane – kaks suve ja kaks talve elanud noorkala
tähnik – anadroomse magevees elava lõhilase noorkala enne laskujaks (hõbedast värvi) muutumist, tähniku küljel pikireana tumedad laigud
laskuja (smolt) – hõbedaseks muutunud noorkala, kes rändab või asub rändele mere suunas (smoltifitseerunud ehk on toimunud füsioloogilised muutused soolasesse vette liikumiseks)
Maailma Looduskaitseliidu (IUCN) 2011. aasta hinnangu järgi olid Euroopa maailmajao mageveekalade liikidest (k.a sõõrsuud) vähemalt 37% ohustatud, seejuures neist kõige ohustatumad anadroomsed liigid [1]. Võrdluseks hinnati tol ajal eri taksonoomilistest rühmadest IUCN poolt veel kehvemas seisus olevaks vaid magevee limuseid (Mollusca) (44%) [2]. Peale minu bakalaureusetööd ilmunud raportis (2020. aastal) leiti, et Euroopa rändekalade arvukus on viimase 50 aastaga langenud 93% [3]. Üldiselt käivad lõhilaste (Salmonidae) uimed seda kehvemi, mida lõunapoolsemat osa liigi levilast vaatame, mis ühtlasi langeb kokku inimmõju intensiivsusega.
Euroopa rändekalade arvukus on viimase 50 aastaga langenud 93%.
Lõhilaste populatsioone peaks kaitsma ja taastama mitmetel põhjustel. Esiteks, vastavalt looduskaitselistele põhiväärtustele on nii liigilise kui ka geneetilise mitmekesisuse hoidmine oluline. Teiseks, on nende hea seisund ka majanduslikult ning sotsiaalselt tähtis, olles püügi- ja toidukaladeks paljudele. Lisaks on lõhilased tavaliselt ka veekogude toiduvõrgustikes tippkiskjad ning indikeerivad seeläbi ökosüsteemi seisukorda, kuna sõltuvad mitmete teiste elustikurühmade olemasolust.
2019. aastal kaitstud bakalaureusetöös uurisin kirjanduse põhjal lõhilaste asustamise mõju veekogude ökosüsteemidele ja populatsioonidele atlandi lõhe (Salmo salar), forelli (Salmo trutta) ja euroopa harjuse (Thymallus thymallus) näitel. Eelmainitud kuuluvad lõhilaste sugukonda, kuhu kuulub maailmas 247 liiki [4] (sh Eestis 8). Enim keskendusin just atlandi lõhe uurimisele.
Kes on atlandi lõhe, forell ja harjus?
Kõigi kolme liigi elukäigus on olulised kiirevoolulised kruusase põhjaga vooluveekogud, kus täiskasvanud kalad koevad. Samuti elavad nende noorkalad kärestikel, kuid esineb ka erinevusi.
Atlandi lõhe tähnikud elavad umbes kaks aastat kärestikel ja laskuvad siis merre, kus toitutakse ning saavutatakse suguküpsus. Meres rändavad paljud Eesti lõhed ka Läänemere keskossa toituma. Eestis on vähemalt 12 lõhejõge, millest kolm (Vasalemma, Keila ja Kunda jõed) on metsikute populatsioonidega, kuhu lõhet ei asustata.
Forellil on anadroomne vorm ja paikne vorm, esimese eluring on sarnane lõhega, kuid paiksed elavadki kogu elu jões, kusjuures kaks vormi annavad ka omavahel järglasi. Forell on meres lõhest paiksem ning liigub rohkem ranniku lähedal. Huvitav on, et Euroopas endeemset forelli on ajaloos asustatud üle maailma ning ta on naturaliseerunud kõikidel mandritel peale Antarktise (forell on koloniseerinud isegi Antarktika maailmajakku kuuluva Kergueleni saarestiku). Seega on meie kodune forell võõrliik üle maailma.
Harjus on silmapaistvalt kõrge seljauimega kala, kes elab Eestis valdavalt ainult jõgedes ning on lõhest ja forellist haruldasem. Eestis on umbes 15 hajusana asetsevat ja väikest harjuseasurkonda, millest arvukaim ja suurima levilaga asub Piusa jões Kagu-Eestis.
Lõhilasi on vooluveekogudesse asustatud mitmetel eri põhjustel, sageli inimmõju tõttu vähenenud loodusliku taastootmise kompenseerimiseks ja kalapüügi saakide suurendamiseks [5]. Kui ajalooliselt asustati palju kalasid (ka võõrliike) harrastuskalurite ja kutseliste kalurite saakide suurendamiseks, mida tehakse maailmas ka tänapäeval, siis nüüd on sagedamini eesmärgiks hoopis vähenenud loodusliku populatsiooni taastootmise kompenseerimine. Lõhilasi asustatakse igas vanuseklassis, marjast täiskasvanud kaladeni, ning nii tähniku kui ka laskuja staadiumis. Alates aastast 1997 asustab Eestis lõhet RMK Põlula kalakasvandus ning aastatel 1992–2017 asustati Keskkonnaministeeriumi andmetel Eestisse umbes 4,6 miljonit lõhe noorkala isendit, kellest ligikaudu 44% olid üheaastased, 28% samasuvised, 19% kaheaastased, 5% vastsed ning 3% kahesuvised [6].
Võõrliikidest lõhilasi on Eestisse asustatud mitmeid. Esimesed vikerforellid (Oncorhynchus mykiss) teadaolevalt 1896. aastal Liivimaa jõgedesse ja järvedesse. Hiljem on teda Eestis kasvatatud, mille jooksul on teda nii looduslikesse veekogudesse põgenenud kui ka sihilikult asustatud, kuid üldiselt arvatakse, et vikerforell Eestis sigida ei suuda. Ameerikast pärit ameerika paaliat (Salvelinus fontinalis) asustati Eestisse esmakordselt samuti 1896. aastal, lisaks veel 1959. aastal Ahja ja Võhandu jõkke, kuid iseseisvaid populatsioone pole välja kujunenud. Edukalt kasvatati teda vaid Põlula tiigimajandis.
Asustatud kalade ellujäämus sõltub kalade vanusest asustamisel, anadroomsete liikide puhul ka magevees oldud ajast enne laskumist ja kehasuurusest [7, 8]. Mida vähem aega olid kalad enne laskumist jões ja mida vanemana nad asustati, seda suurem oli nende ellujäämus. Üheks võimalikuks põhjuseks on väiksem kiskluse surve kasvanduse turvalistes tingimustes võrreldes loodusliku keskkonnaga, mistõttu ei ole kasvanduse kalad kohanenud liigi looduslike vaenlastega. Asustatud kalade ellujäämus meres ja tõenäosus tagasi kodujõkke kudema tulla on väiksem kui looduslikel isenditel. Seejuures on kasvanduse kaladel täheldatud suuremat ekslevat levimist (straying). Seega ei naase kasvanduse päritolu kalad nii tihti kudema jõkke, kuhu nad asustati. Lisaks võivad olla välja kujunenud erinevused eri päritolu kalade geneetikas, mis samuti nende käitumist mõjutab.
Asustamine võib mõjutada looduslike liigikaaslaste geneetilist struktuuri ja seda pigem mitmekesisuse vähendamise suunas, mistõttu võib kahaneda võimekus kohastuda muutuvate keskkonnatingimustega. Küll aga on võimalik hääbuvast populatsioonist pärit isendeid kasvanduses paljundada ja populatsiooni turgutada ning seeläbi vähemalt osaliselt populatsioonile omast geneetilist infot säilitada.
Asutamine võib mõjutada looduslike liigikaaslaste geneetilist struktuuri ja seda pigem mitmekesisuse vähenemise suunas, mistõttu võib kahaneda võimekus kohastuda muutuvate keskkonnatingimustega.
Looduslike liigikaaslasetega sama vanad, kuid kasvanduse heades tingimustes suurema kasvu saavutanud kalad võivad vahel olla ka looduslikest kaladest edukamad. Asustamise järel on kalade tihedus elupaigas suurem ning seega ressursse igaühele vähem ja seeläbi võib asustamine halvendada looduslike kalade konditsiooni. Piisava toidubaasi olemasolul on asustamise tõttu suurenenud kalade tihedusel tõenäoliselt nii looduslikele kui ka asustatud kaladele väiksem mõju.
Asustatud lõhelised mõjutavad teiste kalaliikide toitumist, kuna nende toiduobjektid kattuvad. Samas leevendavad liikidevahelisi mõjusid erinevad mikroelupaikade valikud ja toitumisstrateegiad. Näiteks lepamaim (Phoxinus phoxinus) eelistab kärestikel rahulikumat mikroelupaika kui lõhe ning ka tema toidulaud on mitmekesisem. Trullinguga jällegi vähendab konkurentsi ilmselt erinev ööpäevane toitumisrütm. Mõnel juhul võivad agressiivsemad kasvanduse kalad sundida looduslikud kalad teise kohta toituma ning uuringud vihjavad, et teised liigid on üldiselt sunnitud asustatud lõhe tõttu oma käitumist muutma [9, 10]. Harjuse mõju teistele liikidele on vähem uuritud, kuid olles mikroelupaikade osas nõudlikum, võib ta pigem ise lõhe ja forelli poolt negatiivselt mõjutatud olla.
Lõhilaste arvukust ja kohastumist muutuvate keskkonnatingimustega saab toetada ka teiste meetoditega, mida võikski eelistada asustamisele. Nendeks on (1) rändetõkete eemaldamine tagamaks kalade liikumisvõimalused toitumis- ja kudepaikade vahel (2) elupaikade taastamine (ühetaoliste sirgeks kaevatud jõgede ning paisjärvede alal jõgede looduslikkuse ehk looklevuse ja voolamise taastamine) (3) veekvaliteedi parandamine (4) maakasutuse muutmine veekogude kallastel, vähendamaks liigsete toitainete vette jõudmist (5) püügi piiramine ja röövpüügi ohjamine tagamaks piisava kudejate olemasolu. Eelnevalt mainitud probleemid võivad omada omavahelist koosmõju ning üksteist võimendada.
Lõhilasi on mõttekas asustada, et kompenseerida inimmõju tõttu vähenenud looduslikku taastootmist, kuid see on siiski vaid tagajärgedega tegelemine. Oluline on taastada lõhilaste looduslikud kudemistingimused ja piirata püüki vähemalt sellisel määral, et poleks ohtu looduslikele populatsioonidele. Asustamine on samuti mõttekas hääbumas oleva või loodusest välja surnud populatsiooni taastamiseks.
Siiski võib asustamine olla kahjulik looduslikule populatsioonile, vähendades selle geneetilist varieeruvust. Lisaks on liikide asustamine väljapoole nende looduslikku levilat ettearvamatute tagajärgedega, ohustades nii kohalikke koosluseid. Võimalusel tuleks asustamist vältida ja taastada lõhilaste looduslik taastootmine.
Asustatud lõhilaste ellujäämuse suurendamiseks looduses tuleks asustada suuremaid ja vanemaid noorkalasid (ja anadroomsete liikide puhul laskujaid), eelistada kohalikku sugukarja ja looduslähedasemaid tingimusi kasvanduses. Samas võib asustatud kalade ellujäämuse suurendamine tuua kaasa negatiivsed mõjud looduslikele populatsioonidele.
Töö täistekst TÜ DSpace andmebaasis: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/63843/Karvak_baktoo_2019.pdf?sequence=1&isAllowed=y
Miks valisid oma lõputöö teemaks just lõhilased ja kuidas sa nendeni jõudsid?
Üsna noorena avastasime sõbraga enda jaoks kalapüügi ning külastasime sageli ka veebilehte kalale.ee. Sealses foorumis või galeriis nägin, et Eestis saab püüda forelli, mis tundus tol ajal mulle uskumatu. Sealt alates hakkaski mind rohkem huvitama forellipüük ning mind paelusid ka nende elupaigad – väiksed madalad vooluveekogud, mis on tihti ürgse ja metsiku välimusega maastikul. Avastasin ka, et Eestis saab näha paisudest üles hüppavaid forelle. Seejärel proovisin neid pildile püüda ning enam mul lõhilastest pääsu polnud. Gümnaasiumi ajal käisin ka kunstiringis ja kõrgkooli astumisel valisin tootedisaini ja ökoloogia vahel, millest otsustasin viimase kasuks. Ülikoolis sain suuresti tänu Looduskaitseringi inimestele tihedamalt kontakti TÜ Eesti Mereinstituudiga, kus mind nõustuski juhendama lõhe- ja meriforelli töörühma juhataja Martin Kesler, mille eest olen talle ja teistele abistajatele väga tänulik!
Kuidas leidsid sa oma tee Looduskaitseringi?
Gümnaasiumi lõpus tulin tudengivarjuks siis Looduskaitseringi juhatuses olevale Lindale, kes tutvustas mulle edukalt ökoloogia ning elustiku kaitse eriala. Olin vist ka ise gümnaasiumi ajal sattunud Ringi blogi lehele, kuid asudes ökoloogiat õppima, oli mul mõnevõrra lihtsam, sest tuttav oli juba Tartus ees olemas. Tema kutsus mind Ringi üritustele ning esimene hästi meeldejäänud üritus oli avamatk, kus sattusin mükoloog Leho Tedersoo seenehuviliste gruppi ja kohtusin ka paljude teiste Ringi liikmetega. Osalesin sel ajal päris paljudel Ringi üritustel ning olen tänulik, et järgmisesse juhatusse kutsus mind suurepärane president Sandra Poks! Peale aastat Sandra juhatuses õnnestus meil valituks osutuda oma imetoreda juhatusega. Nüüd ütlen klišeelikult nagu oleksin väga vana (mida ma üldse ei arva), et neid aegasid meenutan väga soojade mälestustega ning sain palju häid kogemusi!
Toimetas: Karl Hendrik
Kas oled mõelnud selle peale, kuidas majanduskasvule orienteeritud ühiskond mõjutab ümbritsevat keskkonda ja loodust?
Kui jah, siis õnneks ei ole sa ainus, kes alternatiivsete, keskkonda, loodust ja ühiskonna heaolu arvestavate süsteemide peale on mõelnud. Eestis on inimesi, kes on ennast antud valdkonnas harinud ning kelle kuldaväärt teadmised saavad seminaris jagatud ja arutatud.
Seminari tulevad pidama tasaarengu asjatundja ja keskkonnakaitsja Madis Vasser: https://madisvasser.com/ Samuti kõneleb seminaris Maiko Mathiesen, kes on värskelt lõpetanud Barcelona Autonoomse Ülikooli magistrikursuse tasaarengu teemadel. Maiko aitab ka üles ehitada globaalset tasaarengu mõttekoda: https://degrowth.org/
Mis on tasaareng?
Tasaareng seab kahtluse alla majanduskasvu ülemvõimu ning kutsub demokraatlikult juhitult vähendama tootmist ning tarbimist industrialiseeritud riikides, et saavutada keskkondlik jätkusuutlikkus, sotsiaalne õiglus ning heaolu.
Tasaareng sisaldab endas laias laastus kolme dimensiooni:
1) vähendamine (keskkonnahoidlik aspekt)
2) vabastamine (vaimne pool)
3) visioneerimine (suurem-kaugem siht).Selle mõtteviisiga seoses on palju pooltargumente, mõningaid olulisi kriitilisi punkte, aga ka suur hulk valearusaamu ja möödarääkivusi. Seminaris püüamegi neid teemasid omavahel selgemaks arutada.
Seminar toimub 15. detsembril kell 18.00 Vanemuise 46 ruumis 246.
Ole valmis tõendama oma nakkusohutust, kanna maski ja näeme seminaril!
Nii nagu lõppemas on aastaring, on lõppemas ka TÜLKRi mälumäng. Vähemalt sellises koosseisus ja selleks aastaks. Tule tähista meiega kõiki neid lõppusid ja loodetavasti leiame koos nuputades uued algused 17. detsembril kell 19 lokaalis Illegaard!
Mõned asjad ei muutu kunagi. Selleks on reeglid:
Igavesti ja alati,
Eleonore, Epp, Kris ja Märt
Talvekülmade lähenemisele kohaselt käis novembri lõpus Ringile polaaraladest ja kliimast rääkimas meteoroloog ja polaaruurija Timo Palo. Juttu tuli kliimauurimisest 21. sajandil, erinevatest projektidest, millega Timo Palo ise Arktikas ja Antarktikas teadustööd tegemas on käinud, ning muidugi kliimamuutusest ja erinevatest sellega seotud protsessidest polaaralade kontekstis. Täname kõnelejat hariva õhtupooliku eest ning kõiki huvilisi tulemast!
Tähelepanu, ringilised – SÜGISMATK tuleb taas!
26.11-28.11
Hetkeolukorda arvesse võttes oli juhatus sunnitud raske südamega langetama otsuse legendaarne Sügistrots (taaskord) ära jätta. Kuid novembrikuine loodus kutsub linnamürast eemale ning näib olevat suurepärane hetk peale paariaastast pausi taaselustada sügismatk!
Selleaastane sügismatk saab lähenevat talve silmas pidades sobilikult alguse reedel, 26. novembril just talvepealinnast Otepäält. Esimesel õhtul aklimatiseerume Lõuna-Eesti kõrgmäestikuga ja teeme lühikese soojendusmatka Otepäält loode suunas ning ööbime Tõukajärve kallastel.
Laupäeva hommikul seame sihi läbi metsase Kolmjärve sihtkaitsevööndi Hellenurme suunas, kus on päralejõudmise korral võimalik külastada poodi ja õhtul nautida kultuurimelu kohalikus Mägestiku pubis.
Eelneval õhtul seame laagri ülesse Hellenurme lähiümbrusesse, kuna pühapäeva hommikul ootab meid Hellenurme vesiveski pererahvas ning tutvuda saab sealsete tööde ja tegemistega. Hellenurmelt suundume peale kultuuriprogrammi lähedalasuva Palupera rongipeatuse suunas, et oranži porgandiga tagasi Tartu suunas vurada. Matkalisi tervitab peale tegusat matka soovi korral Tartu külje all Külitsel asuv ja otse tee peale jääv Ringi presidendi enda saun, kus saab ennast korralikult puhtaks küürida ja auru välja lasta. Sealt edasi Tartusse on liikumisviise juba erinevaid ja igaüks leiab oma.
Tartust Otepääle saab reedel mugavalt bussidega, mis väljuvad näiteks 16:30, 17:20 ja 18:00. Pühapäeval plaanime jõuda 13:35 Paluperast väljuvale rongile.
Et juhatus ja Hellenurme vesiveski pererahvas teaksid seltskonna suuruse ja toidu kogusega arvestada, palume end kirja panna alloleval lingil: https://docs.google.com/spreadsheets/d/1Natf39RWtURDM0S2_1f0gxD1WNw7zpbG7x7kGS_xF1s/edit?usp=sharing
Matkal näeme!
Loodusfoto konkurss on selleks korraks läbi ja nii žüriil kui Ringi juhatusel on hea meel tõdeda, et hobifotograafide tase on kõrge ja kujutlusvõime lennukas.
Kuni 31. oktoobrini said iga soovija saata meile kuni viis fotot, mis haakuksid kuidagi teemaga “Juurte juurde” ning väga tore oli näha, et pealtnäha nii spetsiifiline teema pani autoreid mõtlema täiesti eri suundades ja meile laekus väga erinäolisi ja seinast seina temaatikaga fotosid.
Fotosid hindas neljaliikmeline žürii koosseisus Sven Začek, Peeter Paaver, Eliise Kara ja Johanna Adojaan.
Samuti toimus rahvahääletus, kus laekunud töödele said punkte anda kõik soovijad.
Kokku saadeti meile 43 fotot 13 autorilt. Rahvahääletusel osales 65 inimest. Lõpuüritus toimus 17. novembril Zoomi vahendusel.
Autor: “Kuigi tegemist on lihtsalt mikroskoobist vaadeldud aed-võhumõõga juure ristlõiguga, meenutab sealne joonemäng mõne sügavtrükitehnika abil valmistatud kunstiteost. Juured kui elu allikas on mitmeti mõistetav. Meie kultuuripärandiga seonduvalt algavad maailma ja elu juured linnust, kelle munadest arenes maailm. Seega on väga kohane, et tabatud pilt juure ristlõigust sarnaneb vaatlejat silmitseva linnuga.”
Täiesti juhuslikult järgnes I koha fotole 3 tööd, mis said kõik sama palju punkte. Ja täiesti juhuslikult olid need kõik ühelt autorilt…
Johanna Adojaan žüriist: “Mahlases värviküllasuses astub autor teema sentimentaalse lahkamise asemel värskendava sammu hoopis suunaga tulevikku. Pildil kujutatud realistlikku stseeni tasakaalustavad foto abstraktsed omadused, mõjudes kokkuvõttes kergelt ja helgelt”
Johanna Adojaan: “Värskendavalt minimalistlik ent siiski paraja krutskiga pilt, mis toob endas kokku maitseka kompositsiooni, lummava värvi ja mõjub lahedalt maalilisena.”
Autor: “Kased on alati minu jaoks olnud üheks Eestimaa sümboliks. Kuna Eestis on mu enda juured, siis tekitavad nad alati koduse tunde. Pildistamisel kasutasin fotokaameraga topeltsäri sätet.”
Huvitavaid kokkusattumusi jagus ka I koha pildi puhul. Nimelt osutus see nii žürii kui ka rahvahääletuse lemmikuks tööks.
Autor: “Tehtud 2019. aasta sügisel Pärnumaal, kui olime oma seenemetsas tavapärasel tiirul. Antud seen fotol jäi aga seekord marineerimata. Foto saadan mõttega, et juurte juurde minek võib tähendada ka oskust näha elu “rohujuure tasandil”.
Mida rohkem auhindu välja saame anda, seda toredam on! Kuna president Art Villem Adojaan ei olnud veel päris viimase hetkeni fotode ja nende autoritega tutvunud, otsustas ta ka ise oma lemmiku välja valida. Kuna foto autoriks osutus Ringi endine president, sai “presidendi eriauhind” siinkohal omale lisatähenduse.
Autor: “Mahakukkunud kuuskedest jääb tihti püsti võimas juurestik. Istusin ühe sellise alla ja vaatepilt metsale oli justkui vaade väikse laulukaare alt, millelt ripuvad peened juured.”
Eliise Kara žüriist: “Ma aina juurdlen, kuidas küll tuleb inimesele mõte minna sellisesse kohta istuma. Olgu mis oli, aga hea, et ta seda tegi. Meie nüüd teame ka, milline uhke raamitud vaatepilt sealt avaneb. Väga värskendav.”
Suur tänu veelkord kõigile osalejatele, auväärsele žüriile ja loomulikult ka sponsoritele…
Vahvaid auhindu aitasid välja panna Eesti Loodusmuuseum, National Geographic Eesti, Vaibla Linnujaam ja PÖFF. Peaauhinnaks oli aga personaalne vaatlusretk meie nahkhiirte eksperdi Karl Hendrik Tamkiviga! Inspireerigu see kõiki tulevastel fotokonkurssidel vähemalt sama aktiivselt osa võtma!
