Ja ongi selleks korraks jälle sügis trotsitud! Ja mitte niisama, vaid rekordiliselt – see aasta pani ennast Sügistrotsil aidaraamatusse kirja lausa 58 inimest!
Reede õhtul, kui rahvas igast ilmanurgast Kaikamäele kohale veeres, kiirgas päikeseloojang taevas sulaoranžilt ennustades meeleolukat nädalavahetust ja just nii see läks.
Sügistrots algas sisuka seminariõhtuga, kus Karula kandi hõberingilised Lilian Freiberg, Kaili Preismann ja Kairi Kiik oma teadmisi jagasid. Esiteks kuulis rahvas, mis see Karula Rahvuspark õieti on ning mida see on suutnud tänaseni hoida ja kaitsta. Ettekanne pani mõtlema pärandkultuuri rollile ja sellele, kuis see täna tegelikult seaduse poolt aina vähem märgatud on. Ilus mõte on, et kogu riik võiks olla rahvuspark. Just selle külje pealt, et elada looduse, pärimuse ja kogukonnaga harmoonias. Kaili tõdes oma ettekandes rahvale, et kõigist oma tõsistest katsetustest võib tema järeldada, et isemajandamine on võimatu. Juttu tuli sibulaseemnete kogumisest, juustuteost, Antsla poest, maalastest, makaronidest ja ennekõike enese ise ära toitmisest. Mõni leiutis viimastest sajanditest, mis ei eelda täna nafta olemasolu? Kas võib üks inimene ette kujutada, kui keeruline on kasvatada seemnest köögivilju, mis risttolmlevad, raiped? Silmiavav. Kairi avas aga mitu ööd-päeva kestnud moraaldiskussiooni teemal “Mis peaks olema inimese ja metslooma suhe? Mida teha abivajavate/orvustunud metsloomadega?” antud artikli näitel https://reporter.kanal2.ee/8124395/soe-soprus-kuidas-saada-sobraks-metsiku-karuga. Ta tõi tänuväärselt välja erinevad osapooled sellistes konfliktides: ühiskond ja nende julgeolek; antud metsloomade populatsioon; konkreetne isend; üksikindiviid, kes selle abi vajava loomaga kokku puutub. Ei mõelnud üht universaalset ja õiget lahendust välja Eesti Terioloogia Selts, ei saanud sellega hakkama ka Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering.. ehk suudab seda siiski keegi?
Laupäeva hommikupoolikul saime Jane Remmi poolt läbiviidud kunstirännaku osaliseks. Igaüks sai kätte paberid ja pliiatsid ning võimaluse enda ümbert loodusest nii palju sisse imeda ja paberile valada, kui annab. Võrratu kogemus! Tehtud töödest koostati hiljem ka näitus, kus üks teos kõnekam kui teine. Jane retkega samal ajal said ringilised meisterdada enda riideesemetele Ringi logo, teha lehe-sambliku-porgandi-trükki ja niisama õndsalt käsi määrida. Tulemusi saab näha igaüks, kes nüüd hoolikalt enda ümber ringi vaatab!
Puder – kunst – kanasupp – matk – pärlkruubivõlusalat – erakorraliste talimatkade seminar – Rõõmu talu saun – täiuslik (Sügistrotsi) päev! Just selline oli meie laupäev. Legendaarset tunde valminud kanasuppi vaaritades said bioloogia rebased kindla peale kustumatu mälestuse osaliseks, kanasupp südames või nii.. Seejärel viis meie padukohalik päikseke Uku Ringi Karula kuplitele seiklema. See tee viis ilma naljata (nali, nalja sai kõvasti) alla, läbi muda, üles, alla, läbi võsa, üle kraavi, üles, alla, üles, alla, üles, alla. Mikilä järve juurde jõudsime välja. Ja kuidas see nii tuttavlik ja niiske sügiskaamos meid ka pigistanud poleks – ainult mõned läksid kaduma ja ülejäänud jõudsid kõik vahvasti Kaikale tagasi. Õhtusöögiks sai kauaoodatud pea müütline pärlkruup, mida keegi polnud varem ei kuulnud, näinud ega maitsnud. Ja oi, see maitses hea! Rõõmu saunas püstitati sel õhtul uus leiliruumi rekord – 22 paljast porgandit!
Pühapäeva hommik algas pannakate ja 3 liitri õunamoosiga ning libises siis sujuvalt üle rahvatantsutralliks. Oh, küll on hea, kui jalad kannavad, pill hüüab ja mehed oskavad tantsida!
Ja nii saigi seljatatud see kaamos. Koos olid Karula karvased, rebased, koerad ja kahejalgsed, noored ja nooremad, lapsed! ja lapsemeelsed ja hea oli.
Aitäh kõigile tulemast ja olemast! Aitäh Lilian ja Kaikamäe! Aitäh Jane ja teised vinged seminariandjad ning katlakütjad! Aitäh Karula Rahvuspark!
Ole aga mõnus edasi, kallis Ring!
