Võib öelda, et selle aasta lõpulõke oli lausa suurejooneline! Kokku tuli 39 inimest, kanuutajaid oli täpselt 36, nii palju kanuukohti pole varem olnud. Mõningad tulid ka oma transpordiga Leegu järvele, mis on iga-aastane lõpulõkke sihtkoht.
Alustasime nagu ikka Luunja silla juurest. Kus kõigil oli väga suur tuhin sees, et kohe, kui kanuud kohale jõudsid asusid mehed kärmelt neid maha laadima ja silmapilkselt olid inimesed juba vees aerutamas. Seekord oli väljas peale kanuude ka kanuu-katamaraanid – kanuud, mis on omavahel ühendatud ning kummuli minemise oht peaaegu et puudub. Ilmaga tõsiselt vedas, oli mõnusalt päikesepaisteline ja paar pilvekest ka tuli õhtu poole taevasse. Ainukene kiirust vähendav tegur oli tuul, aga võib-olla ka joogikraam, mis nii mõnigi kord viis kaldaid imetlema.
Esimene ühine kohtumispaik oli Luunja vallas Kavastus, kus sai oma veevarusid täiendada ning energiat koguda. Jäime sinna päris pikaks ajaks mõnulema ja sai tutvuda ka teiste kanuutajatega, kuna meid oli nii palju, siis kõigiga ei jõuagi juttu puhuda, aga hea on seegi kui oma kanuukonna nimed selgeks saavad. Minul oli puhas naiskond kanuu-katamaraanis, kuid vahelduva eduga olime üsna tihti eespool või lausa esimesed. Sõitsime mööda geoloogide kanuukonnast, kus olid enamus mehed, ja kes sõidu ajal vorstikesi grillisid. Eks nad uitasid ka kallaste vahet ja said meie elurikkusega rohkem kurssi.
Teekond oli päris lõbus, sihuke tõusu ja languse momentidega. Languse momendid olid siis, kui mõni suurem veesõiduk täiskiiruses mootoriga mööda sõitis, mõtlemata kanuutajatele ja nii mõnigi kord tuli suurem laine kanuusse, et saapad olid vees ja püksisääred märjad, aga küllap selles peitubki see kanuutamise võlu. Sai kohti vahetatud, et mõlemad käed läheksid ikka samamoodi lihastesse. Meie naiskond nägi teel ka merikotkast, keda varesed kiusasid ning peale selle ka minki, kes ujus jõe ühest kaldast teisele kaldale ning jäi meile armsalt otsa vaatama.
Emajõe Suursoo looduskeskuses kohtusime Alfalt tulnud turistidega, kes imestasid, et me niiviisi tagumikud vees edasi liigume ja üks neist ütles, et pole nõus isegi 5 m niiviisi aerutama, ilma, et massaaži saaks. Säält edasi oli järgmine peatus enne Kalli järve, ühel RMK matkamajakese all, kus võtsid meid väga lahkelt vastu puhkajad, andes meile oma kogu koogi ning jagasid ka liha ning keelekastet. Puhkajateks olid rekkajuhid ja kalastamisega tegelev härrasmees. Rekkajuhid tegid meile sõidukoolituse looduses, käepäraste vahenditega ning härrasmees viis kaatriga sõitma, selle eest suur, suur AITÄH! Peale selle saime enne teele minekut ka koti kala kaasa (nurgusid), kallistades jätsime nendega hüvasti.
Sõit läks peale sellist peatust kohe libedamalt. Õhtuhämaruses sõitsime edasi, viimased päiksekiired hajumas võsa varju. Ületasime Kalli järve ning ekslesime natuke Leegu (Leego) järve peal enne kui koha üles leidsime. Esimesed olid juba lõkke üles teinud, me saime herned ulatada ning Miina kostitas itaaliapärase pitsaga. Lõpuks sai vahukoore torti. Selleks ajaks (kell oli äkki kolm saamas) olid ka viimased kohale saabunud.
Lõkkesoojus tungis põue! Need, kes esimese bussiga koju läksid, said umbes tunnikese magada, kui tahtsid. Muidugi, sääsed ja kihulased olid kallal, kuid silma sai ikka kinni panna, nii et magamiskoti mulk on ainult millimeetri avatud. Mõningad olid hommikuni üleval. Kes tahtsid jäid pikemaks metsa, et saaks vajalikud unetunnid kätte ja hiljem hakkasid jalgsi tagasi liikuma. Hommikul umbes poolteist tundi sõitu ja jõudsimegi Ahunapallu. Seal jõudsid kõik õnnelikult bussi peale.
Lõppkokkuvõttes aitäh kõikidele kanuutajatele, super seltskond oli! Suur kummardus Matkasõbrad AH ja OH kanuu-katamaraanide eest, Metsaturism kanuude eest ning rekkajuhtidele koolituse eest ja „Kalastustarvete müük ja rent“, kes meile kaatrisõidu tegi! Hip-hip-hurraa!
Järgmiste seiklusteni!
—
Ahoi!
On aeg teha viimased pingutused kuival maal ja seada end valmis kanuutamiseks! Lõpulõke Leegu järve äärde toimub nagu ikka mai lõpus ehk juba järgmisel nädalavahetusel, 28.–29. mail.
Väljume Luunja silla alt kell 10.00. Liinibuss Tartust Luunjasse väljub kell 9.15 (hind 1.20 €).
Leegu järve ääres seame üles lõkke, istume tule ümber ning vaatame aastale tagasi, meenutame tähtsündmusi ja haume tulevikuplaane.
Süüa saab hernesuppi! Tasub kauss ja lusikas kaasa võtta. Samuti magamiskott ja sobivad riided, et sääsed maha ei murraks. Hästi vaadatakse ka musitseerimisinstrumentide peale. Ööbimine, kui soovi peaks olema, on põõsa all, telgis või kus iganes süda ihkab.
Hommikul tuleb kanuudega soost välja sõita, Ahunpalule lähemale. Sealt edasi on igaühe omalooming. Ainuke buss Ahunapalust Tartusse väljub kell 6.11 hommikul.
Osalejad ritta blogi kommentaaridesse!
Kanuudele on meil seekord 36 kohta! Koht sümboolne 5 € (palume tasuda hiljemalt reedeks, 27. maiks).
Ott Kangur EE382200001105830064 Selgitusse: Lõpulõke + nimi (nimed), kelle eest makstakse.
Kui vaja, saab kohale tulla ka mööda maad: hääletades, vändates, bussiga (buss Ahunapalusse väljub Tartust kell 18.10).
Mõningad kohad on siis ka sellistel kanuu-katamaraanidel, vb nendele, kellel tasakaal on paigast ära 😉
22. mai varahommikul kogunes Loodusmuuseumi ette seltskond noori, kes asutasid end Ida-Virumaale lendoravat tabama. Karge hommik ei heidutanud teelisi, ning päeva peale läks isegi päris palavaks. Esimene peatus tehti Iisakul, Tärivere mäel, kus saadi kokku zooloog Uudo Timmiga. Uudo on lendoravaid uurinud juba 1986. aastast ja teab nii mõndagi rääkida kui ka näidata. Koos roniti Tärivere mäe vaatetorni, kus nauditi vaadet ja tehti grupipilt. Edasi liiguti eemale sihtkaitsevööndisse, kus esmalt kuulati pisikest loengut ning tutvuti lendorava väljaheidetega, misjärel võis ise metsas lendorava tegevusjälgi otsima minna. Praktika ja teooria käsikäes! Selgus, et lendorava kollakaid “riisiterakesi” polegi nii lihtne leida, kuid retke edenedes sai mõnest sellel alal juba päris kõva tegija.
Lendorava kollakad “riisiterakesed”
Pärast mõnda aega metsas müttamist ja Uudo kuulamist, suunduti juba kaugemale Muraka raba lähistele. Võeti suund lõkkeplatsi poole, kus ka Eestiaegne metsavahi maja paikneb, kuid sinna viiv tee ei olnud kergete killast. Nimelt oli rabavesi teele suured loigujärved tekitanud – nii mõnelgi said jalad märjaks ja otsustas jalavarjud hoopis ära võtta. Uudo põikas vapramatega teelt soisesse metsa, kus uusi lendorava pesapuid GPS-i sisestati ja väljaheidete proove võeti. Taustaks rääkis Uudo endiselt kõiksugu põnevat. Lõkkeplatsil asuti kaasavõetud toitu hävitama ning ilusat ilma nautima. Seejärel matkati tõeliste lendorava fännidega rohkemaid pesapuid avastama. Retke võib tulemuslikuks pidada, kuna Udo GPS-i sai vähemalt 11 uut puud (koordinaati) sisestatud.
Retke lõpuks võis tõdeda, et kui Eesti metsanduspoliitikat lendoravasõbralikumaks muuta, siis on loomakesel ehk lootust elada kauem kui 1. jaanuarini 2020.
Marie, abiturient ja TÜLKRi järelkasv
—
Ekskursioonile!
On aeg pakkida pisikene sumadan ja valmistuda bussiekskursiooniks! Sõidame pühapäeval, 22. mail Ida-Virumaale lendoravate eluoluga tutvuma.
Hommikul kell 9.15 koguneme Vanemuise 46 maja ees, kus astume bussi peale, et alustada meeleolukat sõitu. Saabunud Iisakule, ronime vaatetorni ning otsime juba sealtsamast ümbrusest lendorava tegevusjälgi.
Looduses on lendoravat raske kohata, siiski võime loota, et meil on õnne! Teejuhiks tuleb meile Uudo Timm, zooloog, kes on kümneid aastaid lendoravatega tegelenud. Uudistame märke, mida lendoravad on endast maha jätnud, uurime tema erksa rohekas-kollase värvusega junnikesi; tutvume lähemalt looma elupaigaga ja kuulame Uudo huvitavaid lugusid. Loomulikult on kõigil võimalik küsida küsimusi. Metsas teeme ka pikniku: pakkige kaasa omale meelepärane lõunasöök.
Õhtuks jõuame koju.
Väljasõit on kõigile tasuta, kuid palun teatage oma tulekustkommentaarides, sest bussis on vaid 28 kohta.
Kui kellelgi on muresid või küsimusi, siis võib helistada Keilyle: 51901035.
Tulemas on: 1) Sandra 2) Kelli 3) Miina 4) Aadam 5) Kelli K 6) Mirjam 7) Kristi 8) Urmas 9) Mart Julm 10) Andris 11) Keily 12) Helen Leikmaa 13) Kerli Prants 14) Laura 15) Pallike 16) Marie
PILDID 21. mail 2016 tähistatakse teist korda rahvusvahelist kalarände päeva (World Fish Migration Day). Selle puhul olete oodatud laupäeval, 21. mail Looduskaitseringi piknik-seminarile Suure Taevaskoja juurde!
Ka Eestis on hetkel siirdekalade rändeteemalised arutelud vägagi kuumad, on juba nii mõndagi tehtud, rajatud uusi toimivaid kalapääse ja eemaldatud paise. Suured edusammud on tehtud ka Sindi paisu lammutamiseks ja selle asemele kärestiku rajamiseks. Kõigest sellest tuleb meile rääkima Keskkonnaagentuuris ja SA Eesti Forellis töötav Tauno Jürgenstein. Kuuleme kalade migratsioonist, probleemidest nende teel ja milleks terved jõed üldse olulised on. Samuti saavad vastatud kõik teemaga seotud küsimused.
Tulla saab nii rongi, auto kui ka rattaga. Rong väljub Tartust kell 10.33 ja jõuab Taevaskoja peatusesse kell 11.11. Kohtume 11.45 ajal Suure Taevaskoja all. Seminar kestab umbes 1,5 tundi.
Haara kaasa midagi istumise alla, oma piknikukorv meelepärase söögi ja joogiga ning tule 21. mail Ahja jõe äärde mõnusat päeva veetma ja kalade rändepäeva tähistama!
Kas teadsid, et rongipeatus nimega Sangaste asub Tsirguliinas? Mina ka ei teadnud. Seal me ratta seltskond astus maha, kus me tegime veel viimased kõpitsemised ratastega: nii pumpasime kui ka sättisime varustust ja jagasime toidumoona. Edasi algas väntamine ilusa kuppelmaastiku ja järvede vahel.
Esimese öö veetsime ilusa järve ääres, mille nimeks oli Kogrõjärv. Ööbikulaul, sääsepirin, õhtune soe päikesevalgus, puude praksumine lõkkel ja poti podisemine. Veetsime õhtu pikalt lobisedes ja toitu nautides lõkke ääres, kuni vajusime kõik ära oma magamiskottidese. Mina ööbisin laua peal, kus oli imeline vaade taeva tähtedele, kuule ja ka vee virvendusele, kus aeg-ajalt sulpsas mõni kalake ja krooksus ka konn. Tõmbasin magamiskoti kõvasti kinni ja uinusin sügavalt.
Hommikul lahkus meie seltskonnast Jürgen, Epp, Emma ja Linda, sest käimas on sessiaeg, kus koolieksamitega vaja ühele poole saada, loodan, et saab ikka sooritatud. Mina, Mirjam, Linda, Edgar, Artur, vaprad matkalised, jätkasime teekonda Paula ja Pluuto juurde. Sõitsime mööda ilusaid võilille välju ja hüppasime ka kosutuseks tihti ratta pealt vette, et ikka hoogu juurde saada edasi liikumiseks. Pealelõunaks jõudsimegi Kaika külla Ala-Härma tallu, kus ootas meid armas Paula koos Ruudo ja Evega. Tegime tutvust kohaliku taluga ning seejärel liitus ka peremees Pluuto, keda oli suur rõõm näha. Ikkagi Paula ja Pluuto meie oma looduskaitseringi veteranid, kellel alati mõni põnev lugu matkast või reisimisest Euroopast. Samuti liitus meie seltskonnaga Keily, kes saabus häälega Kaika külla.
Aitasime maja ühe osa valmimisele kaasa, kus võtsime välja kogu heina, mis seal seisnud aastaid. Panime kohe tule otsa, et ikka see silma alt kaoks. Saime õhtu lõppedes vaenlasest jagu ning ruum sai heinast tühjaks – see oli igati suur rõõm ja õnnis hetk. Olime teeninud välja sooja suitsusauna! Samuti kostitasid Paula ja Pluuto meid oma kodusiidri ning maitsva koogiga ja muu hea-paremaga! Õhtuks vajus igaüks kuskile magama.
Järgneval päeval sõitsime rattaga taas rongijaama nimega Sangaste.
Oli igati äge ja emotsioonide rohke matk. Aitäh kostitajatele ja muidugi suur kummardus kõigile, kes osalesid ja panustasid matka toimimisele. Mina olen igastahes pruunima jumega ja käed-jalad ka veidi tugevamad. 🙂
Nael kummi, seiklusi ja armastust!
—
Hei!
Tokajst toodud kevad on lõpuks ometi lahti pakitud! Ilmselt tunnete seda juba omal nahal. Nüüd on aeg istuda sadula selga ning minna kevadmatkale!
Seekord sõidame Karulasse, Pluutole ja Paulale külla. Matkame ja talgutame lausa kolm päeva: 13. – 15. mai.
Matkame Eestimaa oma mägedes, Karula rahvuspargis, ilusate kuplite vahel ja mööda käänulisi teid. Lisaks vaatame üle Peipsi järve ja Liivi lahe vesikonna veelahkme ehk kust voolavad jõed Läti poole ja kust Narva suunas, külastame nii palju väikseid veesilmasid Karula 40st järvest kui jõuame ning vaatame, kus Navitrolla oma kaunite kunstiteoste jaoks inspiratsiooni ammutab. Kel eelmisel nädalavahetusel jäi talgutamata, siis ühel päeval teeme ka Ringi liikmete Paula ja Pluuto juures väiksed talgud ja proovime nende sauna ära.
Kaasa tuleb võtta: soovitatavalt jalgratas (kuid sobib ka tõukeratas või mõni muu liikumisvahend), lõunanäksimist, sööginõud, telk või koht telgis, magamiskott, lebomatt ja saunalina.
Hommiku- ja õhtusöök ning osavõtt on Ringi poolt tasuta, kuid rongipileti eest tuleb ise tasuda (natuke sõidame Tartust rongiga kuplitele lähemale).
Rong väljub reedel kell 15.08 Tartust Sangastesse. (Sooduspileti hind: 2.80 €) Sangastest algab meie idülliline rattaretk! Kulgeme metsade-küngaste vahel Kogrejärve lõkkekohta, kus on meie esimene ööbimispaik. Hommikul asume teele Kaika suunas ning läheme Pluuto ja Paula juurde talgutama. Seal käime saunas ning saadame mööda matka teise öö. Pühapäeval sõidame tagasi Sangastesse, kust astume 17.36 rongile, et naasta Tartusse..
Kes on tulemas, andke postituse kommentaarides märku! Siis teame toidukogust arvestada.
Peagi anname täpsemalt teada, millal, kuidas ja mis teed pidi kulgeme ning mida veel ette võtame.
Kuna maastik on väljakutsuv (aga tohutult kaunis!), siis tasuks juba täna oma rattaga väike tiir teha ja vaim valmis panna! 🙂
Küsimuste korral võtke ühendust Mirjamiga: 57853555. Vaata ka üritust Facebook‘is.
MATKAJAD: 1) Edgar 2) Mirjam 3) Pallike 4) Artur 5) Kaia 6) Merka 7) Jürgen 8) Emma 9) Epp 10) Onu Linda 11) Keily