Lõkke äärde jõuti eri moodi – 7 kaherattalist, 3 neljarattalist ja hästi palju kahejalgseid. Võnnus kohtus rattaseltskond ka bussiga. Ilm oli petlik – kord sadas, kord mitte, kord oli jahe, kord mitte. Järve ääres puhus mõnus tuul kõik sääsed meist eemale, nii et võis isegi rahulikult istuda. 2 pangetäit valmis suurepärast hernesuppi, üks Kuldari eestvedamisel, teine rohkem grupitööna. Soola tuli välja võluda kalapeadest. Sulelisi-karvaseid oli kokku nii 30 ringis. Varajastel hommikutundidel pidas president kõigile oma helerohelise seebitelgi ukselt pika sütitava kõne, mille peamõtteks oli “Näen kõike!”. Tagasitulek läks mõnel lihtsamalt, mõnel raskemalt – autokastis sai varahommikul ilusti bussi peale, kuid kahel neiul, kelle jalgrattaid bussi ei tahetud võtta, tuli vändata samal hommikul veel 50 km Tartusse tagasi. Võitlus unega oli nii tugev, et teepervel puhates läks silmgi looja. Ülejäänud 5 ratturit veetsid öö rahulikult, nautisid lõunat ja alustasid siis alles teekonda.
HÄÄD SUVE KÕIGILE!
