Aeg: 8.-10.mai
Kunstitajad: “Peremees” Pluuto, “Pruut” Krissu, “Lammas” Paula, “Onupoeg-trukkija” Indrek, “Hommikune loodusvaatleja” Triin, (naabrimees ja -naine, kass Täpi)
Tulemus: Tehtud sai kunsti nii sees kui väljas, maalitud-joonistatud pintslite, pliiatsite ja näppudega, mõned vanad pudelid said uue ilme klaasikaunistuste näol, ainus kipsplaadiga ülelöödud seinaosa sai omale suure maali peale, Triin ja Indrek said endale vanadest mahlapakkidest tehtud uued rahakotid (väga uhked), rehe alt vedasime välja ja puhastasime vana kapi, mis kohe kasutusse läks, proovisime söögikunsti (kõigest heast rohelisest, mis kevadel kätte annab saada), elukunstist ei pääsenud üle ega ümber – väike häppening pulmapidustuste näol. Maha sai pandud veidi maasikaid ja kartulit, tilli ja peterselli. Veriora külasaunas käisime ennast puhtaks küürimas ja külajuttude taustal Elmari raadio hittidega tutvumas. Kuu paistis kõikidel öödel nagu suur juustukera taevas, kakud huilgasid öösel ja sookured kriiskasid hommikul. Nii hästi veedetud aeg paneb mõtlema, et selliseid üritusi võiks kindlasti kunagi veel teha!
Väike kunstilaager Varsasaarõs
Petitsioon Nord Streami vastu esitatud
Täna õhtul allkirjastas Ringi president Mart “Julm” Gaškov Ringi nimel tehtava avalduse Nord Streami gaasijuhtme kohta. Keskkonnaministeeriumile esitatavas avalduses on viidatud tõsisematele probleemidele seoses Nord Streami toru KMH-ga.
Avaldust saad lugeda SIIT
 |
| President kirjutab |
 |
| President juurdleb |
Kevadpäevad läbi
Ööorienteerumine
 |
| Kuldar ja Martin pabereid jagamas |
Muljeid ööorienteerumisest
Aasta otsa trenni tehtud, kogunes meie võistkond (Kaisa, Erik, Triin)
poole üheksaks Pirogovi parki, et järjekordsel ööorienteerumisel enda
kiirus, osavus, vastupidavus, leidlikkus ja silmanägemine proovile panna.
Küünarnukivoorus jäime küll tihedas konkurentsis vastastele alla, nii et
kaarti me ei saanud, aga kus ei aita jõud, seal aitab mõistus ja kannatlik
meel, jäime paigale ja varsti tuligi teade, et füüsikahoones paljundatakse
kaarte juurde. Kuna pika ootamise peale hakkas lihas juba jahtuma, läksime
Verneri kohvikusse sooja. Kohviku aknast avanes suurepärane vaade Pirogovi
platsile, kus mõne aja pärast oligi siginat-saginat märgata. Kui meie
võistkond Pirogovi parki jõudis, olid kaardid juba jagatud. Õnneks oli
sinna veel Tauno võistkond jäänud strateegiat paika panema ning mõtlesime
nendega liituda, aga kahjuks paistis, et me ei suuda nende tempos püsida.
Aga seal, kus ei aita jõud ega mõistus, aitab õnnelik juhus: üks teine
võistkond otsustas, et nad ikkagi ei taha orienteeruda, ning müüs enda
kaardi meile.
Nüüd andsime jalgadele valu, esimeseks punktiks raamatukogu. Kui
läänekalda punktid said võetud, suundusime Annelinna poole. Seal läks
võistlus põnevaks, sest tuli võidelda erinevate loodusjõududega nagu külm
põhjatuul, nälg, seedehäired, väsimus, valutavad jalad, Hiinalinna
inimsööjad koerad, salakavalad tänavanimed (Lääne tänav!), valesti
märgitud punktid. Kahjuks demoraliseerus meie võistkond pärast Hiinalinna
külastust ja Anne looduskaitsealal jäi käimata. Läksime hoopis ühikasse,
kus saime selga soojemad riided ning kaasa natuke taarat Vagunile.
Finišeerusime zavoodis, kus saime žüriilt õlut (tänud!) ja
vastasvõistkondadelt kallistusi.
Lõpetuseks kiitus korraldajatele selle eest, et kaks punkti paiknesid
Hiinalinnas, muidu öösel sinna vist ei satuks. Lisaks ka väike soovitus
järgmiseks aastaks: printige rohkem kaarte.
Triin
Järelkaja
Taaskord tuli veenduda, et ööorienteerumine on üks rahvarohkemaid üritusi Kevadpäevadel. Üks kordki jõudis võistkond vagun õigeaegselt Pirogovi, aga tung oli nii suur, et ikkagi jäime küsimustest ja kaardist ilma. Kuid nuppu meil jätkus ning pildistasime fotomasinasse vajamineva ja suundusime vagunisse tatart sööma, et orienteerumiseks jõudu koguda. Külmas kevadeõhtus võistkond vagun lõpuks teele läkski. Rassisime nii kuis jaksasime, kohtusime mitmete teiste orienteerujatega võtsime paar punktigi ning lõpuks kostitas meidki soe ja hubane zavood, kus erinevaid võistkondi varaste hommikutundideni finišeeris.
Tubli töö korraldajatel: Mardil, Martinil, Kuldaril ja Johannesel.
Vaata Kairi ja Hendriku pilte
Kairi
Jüripäeva talgud Lanksaares
24.-27. aprill sai käidud Lanksaares tähistamas 666 aasta möödumist Jüriöö ülestõusust. Talgud olid vaatmata sellele siiski rahulikud, kohal olid Indrek, Jauram, Taavet, Rene, Maarja, Liina (Remm), Paula, Pluuto, (Hülge) Martin. Ilmad olid suvised, konnad andsid juba kontserte, tedred kudrutasid hommkuti. Tehtud sai erinevaid kokanduseksperimente (jäätis, erinevad kohupiimakoogid, kohupiimapallid, päästetud mooside kook, liha erinevatel viisidel, kala erinevatel viisidel jne jne). Leppojal oli
valminud uhke leivaahi ning seda sai katsetatud isegi kahel korral. Vedasime ära ja põletasime mahalammutatud teeäärset vana aita. Risu alt puhastasime välja pika ja laia vabaõhulava, kuhu üheks ööks sai kujundatud tagasihoidlik tudengikorter.
Paula
Hääletusretk 2009
Selleaastase hääletusretke sihiks sai valitud Berliin, kuna teati rääkida, et see igati äge linn on ja seal palju teha on. Mõeldud-tehtud, Zavoodis sai kokku lepitud, et kohtume Brandenburgi värava juures ja siis vaatame, mis edasi saab.
Teele asus 12 inimest, kelleks olid: Hendrik ja Kairi; Pluuto ja Paula; Kirke ja Silver; Siim ja Rauno; Martin “von Ösel” ja Mart Julm; Indrek; Gaša
Kuigi keelitati nii ja naa, kukkus välja ikkagi nii, et naised olid suures vähemuses, tervelt 1:3. Tihtipeale on ikka vastupidi, aga sel aastal oli naistel vist palju tegemist…
 |
| Maailma kell Alexanderplatzil |
Setumaa reisile registreerunud
Hääletusvõistluse reeglid
Reis Lätti ’98
Aadam Kaivo 7. klass
ESIMENE PÄEV.
Hakkan pihta kodust. Pakkisin asjad, mida reisil vaja läheb ja hüppasin ratta selga. Sõitsin Kose-Ristile ja läksin Tartu bussi peale. Sõit läks kähku ja kui Tartusse jõudsin, läksin Tähe tänava korterisse, kus Liisa ja Nils mind juba ootasid. Liisa läks looduskaitseringi ruumidesse ja ma läksin kaasa. Seal olid juba Hanna ja Ann, kes tegid väikest Eesti-Läti sõnastikku. Varsti tuli Pae, siis Anto ja siis Nils. Hannal oli mobiiltelefon, millel on ussi mäng ja meie Paega tegime kohe võistluse, kes saab rohkem punkte.
Kuid siis hakkas mul kõht tühjaks minema. Ja kui me lõpuks brošüürid, milles Eesti-Läti sõnastik, ära olime paljundanud, ostis Liisa mulle Ümera poest kanakoiba ja muid häid asju. Siis viis Liisa mind Tähte. Ma sõin kõhu täis ja arvatavasti läks mul kanakoivast kõht hirmsasti lahti. Kuid siis läksin magama.
TEINE PÄEV.
Kui ärkasin, oli Nils juba üleval, lesisin veel natuke voodis ja tõusin siis üles. Nils andis mulle Kristiina seljakoti ja ma panin oma asjad sinna sisse. Nils kutsus takso ja me sõitsime raamatukogu ette, tee pealt võtsime veel Pae peale. Bussiga sõitsime botaanika- aia ette ja võtsime toidu ja muud vajalikud asjad. Siis sõitsime Tartust välja otse Valga poole. Tee peal luges Anto meile iga tunni tagant “Liivimaa kuninga elulugu” ja mina rääkisin siis, kui meelde tuli, anekdoote. Lõpuks, jõudnud Valka, tegime peatuse, käisime näksi ostmas ja kultuurimaja WC-s.Kultuurimaja saalis pani Nagel näitust üles. Siis sõitsime piiripunkti, kust saime umbes veerand tunniga läbi. Ja olimegi Lätis. Sõitsime Valmierast läbi Ümera lahinguplatsini, kus oli esimene peatus (vahepeal olid muidugi metsapeatused). Seal olid vist mingid maastikumängu võistlused ja muidugi poom, kus peal ka kõik oma oskusi proovisid, mille tulemusena poom lõpuks katki läks ja kõik uuesti bussi läksid. Jõudsime ringteeni, kust võtsime peale kaks hääletajat, kes juhatasid meid otse Siguldasse ja ise seal ka maha läksid.
Sigulda on kuulus oma suveniiride ja Turaida Roosi hauaga, kus me käisime. Seal oli kivikujude aed, kus Nils ja Anto kohvi tegid. Seal oli mul mure kõhu lahtisusega, õnneks oli Antol peldiku paber kaasas ja mure oligi lahendatud. Pärast ronisin natuke kivikujude peal. Siis läksin kindluse torni, kus ma tegin palju pilte. Ja siis läksime kõik tagasi bussi juurde. Käisime veel poes, kust enamus kanakoiba ostsid (sellest saime teada, et Läti kanakoivad on hästi rasvased). Sealsamas oli plats, millel müüdi jalutuskeppe ja Nils ostis sealt ühe jämeda kepi. Siis sõitsime bussiga tsipa edasi kuni kuulsa liivakoopani, kus üks mees flööti mängis. Kui me bussiga edasi sõitsime tuli mul kõhtu mingi imelik tunne ja Nils andis imeliku tunde rohtu(Pipra viina) ja Liisa hankis kuskilt söetablette, mida ma kohe võtsin. Ja natukese aja pärast hakkas parem.
Edasi põrutasime Riia poole. Riiast sõitsime mööda ja võtsime suuna Jelgava peale. Jelgavas tuli järgmine peatus, käisime vaatamas Pironi lossi, kus on praegu Läti põllu-majandus ülikool. Jelgavast ostsin fotokale uue filmi. Unustasin ütlemast, et igas linnas pandi tagasioleku aeg ja just Jelgavas oli Vellak umbes tund lubatust üle ja kõik olid üsna vihased. Nüüd aga sõitsime loomulikult edasi, Dobele poole. Aga enne Dobelet läksime öömajale, nimelt ühe järve äärde, mis oli keset sood aga seal oli väga liivane. Seal olid hästi suured liivamäed, mille otsas me telkisime ja lõket tegime. Toimkond tegi süüa ja kõik sõid suure isuga, kuigi toit oli üsna liivane. Varsti läksin magama.
KOLMAS PÄEV.
Kui ärkasin oli enamus rahvast üleval ja peaaegu kogu toit oli juba söödud, aga ma sain sellest kõhu täis. Siis panime telgi ja asjad kokku. Liisa ja Nils käisid enne ärasõitu veel ujumas. Siis hakkasime sõitma ja sõitsime Dobelesse, sealt edasi Saldusesse ja sealt omakorda Kuldigasse, kus oli meie kolmanda päeva esimene pikem peatus. Kuldigas käisime vaatamas Euroopa suurimat telliskivisilda. Meie Antoga läksime silla alla, et seal pilti teha ja nägime seal reisikaaslasi, kes silla all ujusid. Pärast läksime kirikut vaatama ja üldse linna peale. Ma käisin Antoga koos. Läksime poodi ja ostsime sealt mingit imelikku saiakest, mis oli päris hea maitsega. Kuldigas olime üsna kaua. Ja kui bussi juurde tagasi jõudsime oli keegi WC avastanud ja kõik käisid seal ning sinna tekkis vahepeal järjekord.
Edasi sõitsime Ventspilsi ja kui me sinna jõudsime, oli juba päris hämar. Ventspilsi bensujaamast võtsime vett ja sõitsime edasi, et otsida ööbimiskohta. Mille leidsime Ovišis mere ääres, kus oli väga liivane. Seal oli üks radaribaas. Tassisime asjad laagriplatsile, panime telgid püsti ja nagu ikka, hakkas toimkond süüa tegema. Kui olin ära söönud, läksin magama. Muuseas jätsin ühe asja märkimatta, nimelt magasid inimesed üsna imelikes kohtades näiteks Ann ja Hanna magasid rannale tõmmatud paadis.
NELJAS PÄEV.
Kui ärkasin, oli samuti nagu eelmisel korral, toit ära söödud ja ma olin küllaltki vihane. Siis pakkisime asjad kokku ja hakkasime sõitma. Sõitsime mööda asfalti ja järsku tuli kruusatee, mida polnud veel kordagi Lätis näinud. Jõudsime Mazirbe külla, kus tegime peatuse, et muuseumi minna, aga muuseum oli kinni. Edasi sõitsime Kolka ninna, kus tegime pikema peatuse ja püüdsime näha Eestit, mida me kahjuks ei näinud. Edasi sõitsime Kolka külla, seal käisime poes ja ostsime palju kama ja keefiri. Sõitsime edasi paar kilomeetrit ja tegime kamapikniku. Piknik oli üsna lõbus. Siis aga hakkasime Riia poole sõitma, see võttis üpris kaua aega. Üsna mitme tunni pärast jõudsime Jurmalasse, mis asus nats enne Riiat ja kus me tegime peatuse. Lõpuks, kui Riiga jõudsime oli juba pime, panime bussi hotelli ette seisma ja läksime linna peale. Kõigepealt läksime vanalinna, sealt Daugava jõeni, mis voolab läbi Riia. Pärast läksime ühte kõrtsi, mina käisin vahepeal tsikli simulaatoriga sõitmas, kuid mis oli üsna jama ja kallis ka ning ma ei sõitnud seal kaua. Siis läksin ka kõrtsu ja sõin seal natuke väga vürtsikat liha, mis nagu alati ajab hirmsa janu peale ja kuna mul oli koka otsas siis andis Liisa mulle väikse lonksu õlut, mis oli mõru ja tegi asja veel hullemaks. Umbes poole tunni pärast hakkasime bussi poole minema ja nägime tänaval ühte naist ja ühte meest, kes mängisid kitarri (mehel oli veel elektrikitarr) ja nad tegid üsna head musa. Kuulasime neid päris kaua ja alles siis läksime bussi juurde ning hakkasime sõitma.
Riiast välja sõites käis bussis selline tants ja trall, mida pole veel enne nähtud. Sealt võtsime veel peale ühed hääletajad, kes sõitsid vist Valmierasse. Igatahes ma jäin varsti magama ja ärkasin alles Eestis, kui me hakkasime Tartusse jõudma. Oli juba päris valge. Sõitsime botaanika aia juurde ja tõstsime asjad maha. Bussijuht ütles, et kui nad veel kuhugi lähevad kutsugu teda bussijuhiks. Siis aga sõitis ta minema ja me läksime Liisa ja Nilsiga Tähte. Kuna kell oli kuus, läksime kohe magama. Ärkasime kuskil üheteist ajal. Sõime, jõime ja Liisa saatis mind bussi peale, millega ma Kose-Ristile sõitsin. Võtsin ratta ja sõitsin koju. Siin mu jutt lõppepki, aga siia lisan veel ühe väikse Läti kaardi.
