 |
| Hommik Leegu järve ääres. Hektar tegi pilti. |
Muljetab Siim:
“Ühesõnaga, võtsin üle pika aja jälle ette ühe ühisürituse Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringiga. Tegime ülimõnusa jalgrattamatka marsruudil Tartu-Roiu-Võnnu-Järvselja-Laaksaare-Piirissaar-Laaksaare-Leegu-Lääniste-Kastre-Kavastu parv-Luunja-Tartu. Sai lõkkelaule lauldud, kilesaunas ja järves termoprotseduure tehtud, lõkkel keedet’ latikasuppi söödud, Piirissaare hea muuseumitädi samovarist teed proovitud (ainulaadne Piirissaare komm põses), talgukorras üks vähemalt 17 aastat kogunenud prügihunnik ära koristatud, pehmel Piirissaare sadamamurul lõõgastutud, suurem kogus jäätist nahka pistetud, kahele hoogsale metskitsele ja hulgale nastikutele tere öeldud ja veel palju muud, mida ise kogemata on raske kirjeldadagi… Ja teate, kui hea tunne veel järgmisel päeval oli!”
Muljetab Juta:
Heihopsti, ringirahvas
“Ringi, ringi, ringi rattast” – rattaretke ametlik moto Taavetitähelt
ESIMENE PÄEV 12.mai
Koguneti nagu ikka Hurda kujuga pargis. Rattaparv kuraditosina peanupuga alustas teed Vanemuise 46 eest kl 17 läbi, lippu kandis kõrgel ja kaardil hoidis silma peal Andreas, me Indiaanipealik Kappav Põder.
Esimeseks väikeseks peatuseks oli Roiu A&O pood, kust võeti viimased vägijoogid ja esimesed jäätised, oli ju ilm nõnda lahke päikesega nagu oleks suve esimesed (ja Eesti puhul ka viimased) päevad. Mõnel said joogid korvi paigutatud nagu Liisil, aga kõige vahvam oli seadeldis Taavetitähe rattasadulal, mis hoidis kinni täpselt ühte õllepurki ja ühte veini. Teised naljatasid, et vähemalt mõnel on ikka korralik sisseehitatud baarikapp kaasas.
Päris öösel sai meie kolmeteist pealisest rattaparvest korralike kellade koor viivuks, kus kõik panustasid oma rattakella tilinaga kaasa ja kontserdile andis vürtsi esituledest tulevaatemäng. Muuseas, Taavet muutus Taavetitäheks, sest tal oli öösel kõige eredam esituli rattal.
Esimese päeva kilometraaž oli 62 kokku.
Onu Linda, kes tuli otse n.ö rahvusvahelisest saunalaagrist Järvseljalt, oli meile lõkkekoha välja valinud Laaksaare sadama lähistele, kust oli mööda teed 2-3 kilomeetrit veel Peipsini. Mets oli noor, pinnas kui eile küntud vagudega. Kuivad puunärakad allusid kohe käsule põleda. Lõkkerokaks oli klassikaline tatramöks, millele oli kõrvale imeline rohelise sibulaga hapukoorekaste ja President Laura kaasa veeratanud suur juustukera, oh, seda luksust! Tavo oli meile jõuluvalgusti kaasa võtnud, oh, seda valguetendust.
TEINE PÄEV 13. mai
Jätsime kõik oma metallratsud ja plastmajad Laaksaarõ sadamasse. “Laupäeva hommikul kell 9:00 viib reisiparvlaev Koidula meid saarele, kus veedame päeva. Kella kuueks jõuame tagasi mandrile.” Nagu Kappav Põder lubas, nii ka oli. Kuna meie päev oli valdavalt sisustatud jalutamisega ja prügikoristustalgutega Piirissaarel, siis sai teisel päeval kokku vändatut vaid 25 km kokku mandril. Sealjuures sai läbitud müstiliselt lummava kidurate kaskedega mädasoo vahelisi teid.
Piirissaarel ootas meid südamlik giid ja majamuuseumi valvaja Valentina, kes jutustas saare kolme küla elu-olust kahetunnisel tuuril: kuidas seal oli ikka aina vähem rahvast, kõige rohkem on vanureid ja joodikuid alles ning et maju on palju tules kahju saanud. Ta pajatas ka sellest, kuidas saare õitseajal olid siin lõputud sibula kõrgpeenarde väljad. Kl 10 paiku hommikul lasi giid meil korra poest läbi käia, kui enamik meist ostsid uued õlled, küsis Onu Linda viisakalt giidilt: “Ega te ei pahanda, et me joome?”, mille peale giidiproua lausus lohutavalt: “Ei, kohalikult joodikud praegu magavad.”
Aitasime ühel mehel mitmeaastalist prügikuhja koristada, sorteerisime nii, et higipull otsa ees, päike endiselt lõõskamas. Kole-armsatest leidudest võib nimetada legoklotse ja mähkmeid. Talgud läbi, läksime talgukorrapidaja aeda, kus ootasid soojad vorstid ja külm järvevesi näkisupluseks. Mürasime natuke ka suurel tuletõrjeautol, Hektar ja Kappav Põder ees, teised meie ringijõnglased taga, aga auto oli siiski kohalik töötav abiline tulehädas, nii meid hurjutati sealt maha tulema. Onu Linda palus andeks vaikselt me kõigi eest: “Vabandust, et me pahandust tegime.”
Leego järve kallas on olnud traditsiooniline koht, kus ring korraldab oma lõpulõke, aga seekord tehti ebatavaliselt ka rattaretk. Vanadest olijatest Hektar oskas rääkida, et ega sinna Leego järve kaldale ringirahvas jõuab tavaliselt alles päris hilja öötundidel, nii oli üllatav jõuda enne päikeseloojangut seekord ja isegi nautida loojangu kuma.
Me President, ekspresident Jürgen ja Väike Jauram võtsid vaevuks küsida lähimast ja pea ainsast talust kive kilesaunaks. Peale pangetäie kivide anti neile kaasa ka kolm latikat. Ja, oh, millise rõõmuga tulid need kolm tagasi, et jagada oma saaki!
Koos siiski otsustati, et kaks kala tuleks jätta söögilauale, ühe ellu. Nii võttis kalasõber Jürks ühe kala ja lasi ta madalas vees lahti. Ja teised hõikasid, et kas Jürgen õpetab kala ujuma; ent kala kohmakusest vees pobisesid teised juurde, et ehk kalake on surnud juba. Aga, ei, kala õppis ikka ära ujumise taas. Ja siis algas ennenägematu tsirkus. Me Väike Jauram asus võitlusesse surma mõistetud kaladega. Küll proovis maha nottida mitme relvaga, küll puhastada mitut moodi, küll rääkis veel suuri sõnu juurde kala vaimust ja kes teab, millest veel.
Esimene küpsetatud-maitsestatud kala läks ringile maiustamiseks, ah, kuis paar tilka sidrunit tegid selle vägagi heaks. Hurraaga otsustati teine latikas kalasupiks teha, aga juba järgmisel päeval krimpsutati selle kalasupi peale ninaga.
Väike Jauram oli meist vapraim ja katsetas esimesena meie kilesauna, mis sai kolme-nelja puu ümber ehitatud. Teised olid väljas vahtimas, et kuidas siis esimene leil on. Jäin ainsana lõkke äärde, mõeldes, et mul vast soojem, kui tal seal sees külmakambris. Väike Jauram karjatas, aga aru ei saanud, kas kuumusest või külmast. Ja tuli ka lõpuks järgmine karje: “Külm on!” Esimene saunaskäik läks aia taha. Teisel korral prooviti enam kive kuumutada ja üldse neid rohkem tuua. Läksime üheksakesi sisse, kilekatuse kõrguse tõttu olime kui seenelised poolküürakil, pepud ühes suunas, pead teises – leilipange suunas. Teine kord nagu sai näo niiskeks, aga mitte enda higist; näod olid soojad, ent jalad värisesid külmast. Keegi vist podises, et peaks ikka villasokkidega sauna minema järgmine kord. Koos joosti suplema – karge! Proovisime veel. Alles kolmandal korral sai natuke ikka tunda kuuma ülakehaga, aga kaua see ei kestnud, ent elevust oli küllaga.
Me teine lõkkeõhtu oli kole palju õdusam kuidagi. Meil oli nii nooremaid kui vanemaid ringilisi, neid eristas järgnev: nooremad teadsid, et mitmendal ühismatkal nad on, vanemad ei osanud enam öelda mitmekümnes retk see neil on. Siiski kirjust seltskonnast hoolimata, teadsime palju samu laule, ning küllaga oli matkalugusi ja anekdoote jagada. Hektar ja Taavetitäht jutustasid enim vanu matkaseiklusi. Füüsik Siim, me kohalik Bob Dylan oma suupilliga, oli kaasa saatmas meie palu anarhistlikest lembelauludeni, sealjuures sai lauldud Juhan Weedingut:
„Kartuliõis, kartuliõis
ja ülepannikoogid pruunis võis.
Kui vanaonu kartult muldas,
õhtupäike üle kuldas,
tema ammu halliks läinud juust“
KOLMAS PÄEV 14. mai
Unustasin, et mu telgikaaslane jättis telgiukse suurelt lahti, nii ehmusin, kui ärgates vahtis imekaunis Leedo järv üksikute puudega kaldal mulle lahkelt vastu. Paganama ilus! Taas oli ilm meie vastu nii lahke, ei ühtegi piiska ja kui ka natuke tuult oli, siis ainult, et jahutada meie rattavõhmast võitatud selgu.
Viimased inimesed said üles u kl 11. Kaaslased sõid kõike, mis veel ette juhtus, viimasel päeval peaks ju natuke kõike sööma, koju ikka ei tassi. Kes sõi eilset kalasuppi, mis oli nüüd pilafisarnane värk; kes sõi leotatud kaerahelbeid jõhvikatega; kes võileibu. Oh, seda armast inglit, kes jättis viimaseks lõkkesöögiks vahvleid meile. Maarja, kes muidu meist noorim, oli kui lahke vanaema oma vahvli ja moosiga. Soojendasime üles, jagasime pooleks ja naeratasime tänulikult kui kuulekad lapsed vanaemale.
Me kuldsete kätega Keily punus veel viimase asjana meie Presidendile kaks tihedat kalasabapatsi, et ikka President oleks ratta seljas voolujoonelisem.
Retk tagasi Tartu oli päris pikk, eredaim hetk mu jaoks oli, kui saime kole paksust liiva teest sileda asfaldi peale. Mu kitsad rattad ei tahtnud sugugi sõita liivas Piirissaare lähedal, nii mõnigi me ratastest jättis S-kujulised radu maha, aga vot asfaldi peale jõudes, mu rattas nurrus ja mina ka, rõõmust laulsin Velikije Luki lauluridu: ”See vist ongi armasus, armastus, armastus.” Sujuv sõit võis alata.
Kavastu parveni jõudnud, kuidagi juhtus, et vaid naised keerasid väntrooli, mis meid teisele kaldale viis. Eks ta ole, vaid sõjaajal, kui mehed on rindel või kui ringirahvas on parvel, võtavad naised üle kõik tööstuse. Kavastu parve juhiks oli Karlsson Katuselt, s.t. vahva ja ümar mees nagu oma parimates aastates, soovisime veel viimase asjana talle: “Head emadepäeva!” mille peale ta lakooniliselt vastas: “Ma olen veel poeg.”
 |
| Viimaste jäätiste eel. Jürto pilt. |
Sibasime viimaste päikesekiirtega Läbi Luunja Tartu Prismasse viimaseid jäätiseid korjama.
Kolmanda päeva kilometraaž oli, ütleme üldistades, et kõvasti üle esimese päeva oma ehk 62+.
Kurjam, maruvahva oli teiega! Järgmiste lõkkeõhtuteni ja seniks püüdke päikest!
Velosoof
Juta Kruusmäe
———————————-
Aee-Aee!
Aeglaselt on kevad saabumas ja taaskord on aeg kaevata kuurist välja oma kaherattalised sõbrad ja minna ühele mõnusale rännakule!
Pumpa kummid täis ja täida spordipudelid mahlaga, sest tänavu viib meie tee Piirissaarele.
Kolme päeva peale on ära jaotatud 130 kilomeetrit, mis peaks olema ka kõige kogenematule rattasõbrale paraja suurusega amps.
Plaan näeb välja järgmine:
Muudatus! Väljume Tartust homme (12.05) kell 17:00 Hurda pargi juurest! Koguneme 20 minutit varem.
Palun jägida ka matka facebooki üritust, sest sinna lähevad jooksvad teadaanded.
- Reedel (12.05) kell 17:22 hüppame ratastega Tartus rongile
- Maha tuleme Veriora peatuses ja hakkame Laaksaarõ sadama poole väntama.
- Laupäeva hommikul kell 9:00 viib reisiparvlaev Koidula meid saarele, kus veedame päeva. Kella kuueks jõuame tagasi mandrile.
- Õhtu veedame salapärase Perajärve juures (ei, mitte selle, mis Antslas on!).
- Pühapäeval kulgeme vaikselt tagasi Tartu poole.
Raha peaks kaasa võtma vähemalt 8.50€, et saaks ilusti rongi ja praamiga sõidetud. Lisaks 4€, kui soovid ka Piirissaarele oma ratta kaasa vedada.
Ring hoolitseb hommiku- ja õhtusöögi eest, lõunase vahepala võiks igaüks ise kaasa võtta!
// Oma tulekust anna teada Ringi blogipostituse kommentaariumis.//
Murede ja küsimuste korral võta kindlasti ühendust Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringiga!
Suure häda korral saab ka helistada: Andreas 56567755
Ürituse leiate Facebookist siit!
Matkalised:
1) Andreas
2) Tavo
3) Taavet
4) Keily
5) Liis
6) Laura
7) Edgar
8) Jürgen
9) Joosep
10) Maarja
12) Artur
13) Juta
14) Onu Linda
15) Johannes
