Kohale saab näiteks hääle, ratta või bussiga, mis väljub Tartust Ahunapallu kell 17:30

Lisaks nendele on võimalus minna ka kanuuga! Luunjas silla alt ja otse Leegule. Välja on pakkuda 6 kanuud – viis kolmest ja üks kahene. Ees ootab pikk, aga fantastiline sõit. Luunjast väljume kell 10:00, nii et näiteks 9:15 bussiga jõuab ilusasti.

Tagasi Ahunapalust Tartusse tuleb pühapäeva hommikul buss kell 6.00, samuti viivad tagasi need samad hääled ja rattad, kes kohale tõid. Kanuud me viskame hommikul võssa ja nendega tagasi ei saa.
Kaasa tuleks võtta toidunõud, magamiskott ja sobivad riided, et sääsed maha ei murraks. Hästi vaadatakse ka musitseerimisinstrumentide peale. Ööbimine, kui soovi peaks olema, on põõsa all või telgis või kus iganes süda ihkab. Vaatame aastale tagasi ja mõtleme tulevikuplaane. Hernesuppi saab ka.

Monteerisime ühe kanuu juurde ja kõik, kes veel ootenimekirjas olid, said endale kanuukoha.

Kes end kanuudele mahutada tahavad, andku aga siinsamas teada!
Tulemas on:
1. Birgit
2. Uku
3. Juhan
4. Anett
5. Miina
6. Hendrik
7. Maku
8. Prassu
9. Kristo
10. Krissu
11. Kelli
12. Robin
13. Triin
14. Liis
15. Mällu
16. Emma Johanna
17. Kairi
18. Jaanika
19. Tuvimees
20. Tiit

Hetkel on kanuukohad täis. Igaks juhuks võib end ootenimekirja lisada, kui keegi juhtub ümber mõtlema 🙂 

Varahommik Leego järvel. Foto: Paul

Selleaastane lõpulõke sai mõnes mõttes erakordseks, sest Leegu järvele kohalejõudmiseks kasutasid kõik osavõtjad sõiduvahendeid, mis fossiilseid kütuseid ei põleta.
Enamiku matkaliste alguspunktiks sai Luunja sild, kus teed alustati kanuudega. Enne Suursoo kaitsealale sisenemist täiendasime teoreetilisi teadmisi soode kooslustest Kantsis, Emajõe-Suursoo külastuskeskuses.
Hüüdlauseks kujunenud J. Kasari laulurida “loodusjõud armastavad mind, kui mul on hea tuju” saatis meid kogu tee ning paduvihm, lauspäike, vikerkaar ning udu tundusid meid tõepoolest hoidvat. Hetkedel, kui lustlikud tudengid nimetatud hüüdlauset ei korrutanud, pajatas president Paul meile lindudest ning Tuul koduloost. Tiivulistest kohtasime merikotkaid, roo-loorkulle, tulletallajat, sõtkaid, tetresid, parte, vihitajaid, pääsukesi, jõgi-tiire, viireid, hall-haigruid, roolinde ja teisi, kes piirkonnale iseloomulikud lendajad on. Imetavatest loomadest kohtasime saarmast ning uurisime kobraste elu- ja tegutsemispaiku.
Leegu saarel, traditsioonilises lõkkepaigas, meenutasime TÜLKR-i ajalugu ja presidente. Algusest praeguseni presidentide järjestust paika panna ei õnnestunud. Oma teadmiste värskendamist saab teha siin.
Tegime põhjaliku tagasivaate möödunud aastale ning pidasime tulevikuplaane. Vahendasime informatsiooni, mida olime EKO (Eesti Keskkonnaühenduste Koja) sünnipäevakoosolekul kuulnud ja arutasime Eesti looduses olevate õppe- ja matkaradade ning Sindi paisu olukorra üle. Samal ajal lõkkel podisenud hernesupp sai söödud pisut enne koduteele asumist.
Somnambuulne pühapäev suutis kõik matkajad õnnelikult kodudesse saada, kuigi maanteel Ahunapalu ja Tartu vahel oli veel pealelõunalgi noori uniseid looduskaitsjaid näha, kes hääletades koti otsas magama jääma kippusid või oma jalgratast visalt linna poole lükkasid, endal suul: “Pean jõudma LOTE kümnevõistlusele“. Paraku siiski sel aastal ühelgi lõpulõkkel osalejal energiat kergejõustikuga tegeleda ei jagunud. 

Lõpulõke läbi fotokaamera:
Paul
Meeli

Suur tänu Elorile ja Raunole ning MTÜ-le Metsaturism, kes meile kanuud organiseerisid. Hernesupi jaoks andis raha Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Lõpulõke 2011. Foto: Aili Gertz

Selleaastane lõpulõke Leegu järve ääres saab toimuma juba sellel laupäeval, 2. juunil.