Mirjam pajatab:

Võib öelda, et selle aasta lõpulõke oli lausa suurejooneline! Kokku tuli 39 inimest, kanuutajaid oli täpselt 36, nii palju kanuukohti pole varem olnud. Mõningad tulid ka oma transpordiga Leegu järvele, mis on iga-aastane lõpulõkke sihtkoht. 

Alustasime nagu ikka Luunja silla juurest. Kus kõigil oli väga suur tuhin sees, et kohe, kui kanuud kohale jõudsid asusid mehed kärmelt neid maha laadima ja silmapilkselt olid inimesed juba vees aerutamas. Seekord oli väljas peale kanuude ka kanuu-katamaraanid – kanuud, mis on omavahel ühendatud ning kummuli minemise oht peaaegu et puudub. Ilmaga tõsiselt vedas, oli mõnusalt päikesepaisteline ja paar pilvekest ka tuli õhtu poole taevasse. Ainukene kiirust vähendav tegur oli tuul, aga võib-olla ka joogikraam, mis nii mõnigi kord viis kaldaid imetlema. 

Esimene ühine kohtumispaik oli Luunja vallas Kavastus, kus sai oma veevarusid täiendada ning energiat koguda. Jäime sinna päris pikaks ajaks mõnulema ja sai tutvuda ka teiste kanuutajatega, kuna meid oli nii palju, siis kõigiga ei jõuagi juttu puhuda, aga hea on seegi kui oma kanuukonna nimed selgeks saavad. Minul oli puhas naiskond kanuu-katamaraanis, kuid vahelduva eduga olime üsna tihti eespool või lausa esimesed. Sõitsime mööda geoloogide kanuukonnast, kus olid enamus mehed, ja kes sõidu ajal vorstikesi grillisid. Eks nad uitasid ka kallaste vahet ja said meie elurikkusega rohkem kurssi.

Teekond oli päris lõbus, sihuke tõusu ja languse momentidega. Languse momendid olid siis, kui mõni suurem veesõiduk täiskiiruses mootoriga mööda sõitis, mõtlemata kanuutajatele ja nii mõnigi kord tuli suurem laine kanuusse, et saapad olid vees ja püksisääred märjad, aga küllap selles peitubki see kanuutamise võlu. Sai kohti vahetatud, et mõlemad käed läheksid ikka samamoodi lihastesse. Meie naiskond nägi teel ka merikotkast, keda varesed kiusasid ning peale selle ka minki, kes ujus jõe ühest kaldast teisele kaldale ning jäi meile armsalt otsa vaatama. 

Emajõe Suursoo looduskeskuses kohtusime Alfalt tulnud turistidega, kes imestasid, et me niiviisi tagumikud vees edasi liigume ja üks neist ütles, et pole nõus isegi 5 m niiviisi aerutama, ilma, et massaaži saaks. Säält edasi oli järgmine peatus enne Kalli järve, ühel RMK matkamajakese all, kus võtsid meid väga lahkelt vastu puhkajad, andes meile oma kogu koogi ning jagasid ka liha ning keelekastet. Puhkajateks olid rekkajuhid ja kalastamisega tegelev härrasmees. Rekkajuhid tegid meile sõidukoolituse looduses, käepäraste vahenditega ning härrasmees viis kaatriga sõitma, selle eest suur, suur AITÄH! Peale selle saime enne teele minekut ka koti kala kaasa (nurgusid), kallistades jätsime nendega hüvasti. 

Sõit läks peale sellist peatust kohe libedamalt. Õhtuhämaruses sõitsime edasi, viimased päiksekiired hajumas võsa varju. Ületasime Kalli järve ning ekslesime natuke Leegu (Leego) järve peal enne kui koha üles leidsime. Esimesed olid juba lõkke üles teinud, me saime herned ulatada ning Miina kostitas itaaliapärase pitsaga. Lõpuks sai vahukoore torti. Selleks ajaks (kell oli äkki kolm saamas) olid ka viimased kohale saabunud.

Lõkkesoojus tungis põue! Need, kes esimese bussiga koju läksid, said umbes tunnikese magada, kui tahtsid. Muidugi, sääsed ja kihulased olid kallal, kuid silma sai ikka kinni panna, nii et magamiskoti mulk on ainult millimeetri avatud. Mõningad olid hommikuni üleval. Kes tahtsid jäid pikemaks metsa, et saaks vajalikud unetunnid kätte ja hiljem hakkasid jalgsi tagasi liikuma. Hommikul umbes poolteist tundi sõitu ja jõudsimegi Ahunapallu. Seal jõudsid kõik õnnelikult bussi peale.

Lõppkokkuvõttes aitäh kõikidele kanuutajatele, super seltskond oli! Suur kummardus Matkasõbrad AH ja OH kanuu-katamaraanide eest, Metsaturism kanuude eest ning rekkajuhtidele koolituse eest ja „Kalastustarvete müük ja rent“, kes meile kaatrisõidu tegi! Hip-hip-hurraa!

Järgmiste seiklusteni!

On aeg teha viimased pingutused kuival maal ja seada end valmis kanuutamiseks! Lõpulõke Leegu järve äärde toimub nagu ikka mai lõpus ehk juba järgmisel nädalavahetusel, 28.–29. mail.

Väljume Luunja silla alt kell 10.00.
Liinibuss Tartust Luunjasse väljub kell 9.15 (hind 1.20 €).

Leegu järve ääres seame üles lõkke, istume tule ümber ning vaatame aastale tagasi, meenutame tähtsündmusi ja haume tulevikuplaane.

Süüa saab hernesuppi! Tasub kauss ja lusikas kaasa võtta. Samuti magamiskott ja sobivad riided, et sääsed maha ei murraks. Hästi vaadatakse ka musitseerimisinstrumentide peale. Ööbimine, kui soovi peaks olema, on põõsa all, telgis või kus iganes süda ihkab.

Hommikul tuleb kanuudega soost välja sõita, Ahunpalule lähemale. Sealt edasi on igaühe omalooming. Ainuke buss Ahunapalust Tartusse väljub kell 6.11 hommikul.

Osalejad ritta blogi kommentaaridesse!

          Ott Kangur
          EE382200001105830064
          Selgitusse: Lõpulõke + nimi (nimed), kelle eest makstakse.

Kui vaja, saab kohale tulla ka mööda maad: hääletades, vändates, bussiga (buss Ahunapalusse väljub Tartust kell 18.10).

Mõningad kohad on siis ka sellistel kanuu-katamaraanidel, vb nendele, kellel tasakaal on paigast ära 😉

Vaata ka üritust Facebook‘ist.

Kanuukohad:
1) Kelli
2) Merili
3) Kristi
4) Eva L
5) Indrek
6) Raul Paat
7) Lagle
8) Sandra
9) Tavo
10) Susanna
11) Kea
12) Hendrik
13) Linda
14) Meeli
15) Anu
16) Jossu
17) Miina
18) +1
19) Robin
20) Sten
21) Elen
22) Rõõt
23) Kärt P
24) Jürgen
25) Mirjam
26) Kärt Kalve
27) Mari-Liis
28) Jürgen M
29) Keily
30) Krõõt
31) Ingel
32) Jaanika
33) Edgar
34) Jaagup
35) Stefi
36) Mosse Pets

Vajadusel võib ühendust võtta Jürgeniga: 5653591.

Muljetas värske Ringi liige Meeli

Kes endale kanuukohta soovib, sellel tuleks end siin kommentaariumis kirja panna ning hiljemalt 26.maiks 7 euro eest see koht endale lunastada. (EE382200001105830064 – Ott Kangur; Selgitusse: Lõpulõke nimi, kelle eest makstakse).

Kohapeal teeme lõket, sööme hernesuppi ja vaatame tagasi olnud aastale.

Selleaastane lõpulõke Leegu järve ääres saab toimuma juba tulevasel laupäeval, 1. juunil.

Kohale saab näiteks hääle, ratta või bussiga, mis väljub Tartust Ahunapallu kell 17:30

Lisaks nendele on võimalus minna ka kanuuga! Luunjas silla alt ja otse Leegule. Välja on pakkuda 6 kanuud – viis kolmest ja üks kahene. Ees ootab pikk, aga fantastiline sõit. Luunjast väljume kell 10:00, nii et näiteks 9:15 bussiga jõuab ilusasti.

Tagasi Ahunapalust Tartusse tuleb pühapäeva hommikul buss kell 6.00, samuti viivad tagasi need samad hääled ja rattad, kes kohale tõid. Kanuud me viskame hommikul võssa ja nendega tagasi ei saa.
Kaasa tuleks võtta toidunõud, magamiskott ja sobivad riided, et sääsed maha ei murraks. Hästi vaadatakse ka musitseerimisinstrumentide peale. Ööbimine, kui soovi peaks olema, on põõsa all või telgis või kus iganes süda ihkab. Vaatame aastale tagasi ja mõtleme tulevikuplaane. Hernesuppi saab ka.

Monteerisime ühe kanuu juurde ja kõik, kes veel ootenimekirjas olid, said endale kanuukoha.

Kes end kanuudele mahutada tahavad, andku aga siinsamas teada!
Tulemas on:
1. Birgit
2. Uku
3. Juhan
4. Anett
5. Miina
6. Hendrik
7. Maku
8. Prassu
9. Kristo
10. Krissu
11. Kelli
12. Robin
13. Triin
14. Liis
15. Mällu
16. Emma Johanna
17. Kairi
18. Jaanika
19. Tuvimees
20. Tiit

Hetkel on kanuukohad täis. Igaks juhuks võib end ootenimekirja lisada, kui keegi juhtub ümber mõtlema 🙂 

Varahommik Leego järvel. Foto: Paul

Selleaastane lõpulõke sai mõnes mõttes erakordseks, sest Leegu järvele kohalejõudmiseks kasutasid kõik osavõtjad sõiduvahendeid, mis fossiilseid kütuseid ei põleta.
Enamiku matkaliste alguspunktiks sai Luunja sild, kus teed alustati kanuudega. Enne Suursoo kaitsealale sisenemist täiendasime teoreetilisi teadmisi soode kooslustest Kantsis, Emajõe-Suursoo külastuskeskuses.
Hüüdlauseks kujunenud J. Kasari laulurida “loodusjõud armastavad mind, kui mul on hea tuju” saatis meid kogu tee ning paduvihm, lauspäike, vikerkaar ning udu tundusid meid tõepoolest hoidvat. Hetkedel, kui lustlikud tudengid nimetatud hüüdlauset ei korrutanud, pajatas president Paul meile lindudest ning Tuul koduloost. Tiivulistest kohtasime merikotkaid, roo-loorkulle, tulletallajat, sõtkaid, tetresid, parte, vihitajaid, pääsukesi, jõgi-tiire, viireid, hall-haigruid, roolinde ja teisi, kes piirkonnale iseloomulikud lendajad on. Imetavatest loomadest kohtasime saarmast ning uurisime kobraste elu- ja tegutsemispaiku.
Leegu saarel, traditsioonilises lõkkepaigas, meenutasime TÜLKR-i ajalugu ja presidente. Algusest praeguseni presidentide järjestust paika panna ei õnnestunud. Oma teadmiste värskendamist saab teha siin.
Tegime põhjaliku tagasivaate möödunud aastale ning pidasime tulevikuplaane. Vahendasime informatsiooni, mida olime EKO (Eesti Keskkonnaühenduste Koja) sünnipäevakoosolekul kuulnud ja arutasime Eesti looduses olevate õppe- ja matkaradade ning Sindi paisu olukorra üle. Samal ajal lõkkel podisenud hernesupp sai söödud pisut enne koduteele asumist.
Somnambuulne pühapäev suutis kõik matkajad õnnelikult kodudesse saada, kuigi maanteel Ahunapalu ja Tartu vahel oli veel pealelõunalgi noori uniseid looduskaitsjaid näha, kes hääletades koti otsas magama jääma kippusid või oma jalgratast visalt linna poole lükkasid, endal suul: “Pean jõudma LOTE kümnevõistlusele“. Paraku siiski sel aastal ühelgi lõpulõkkel osalejal energiat kergejõustikuga tegeleda ei jagunud. 

Lõpulõke läbi fotokaamera:
Paul
Meeli

Suur tänu Elorile ja Raunole ning MTÜ-le Metsaturism, kes meile kanuud organiseerisid. Hernesupi jaoks andis raha Keskkonnainvesteeringute Keskus.

_______________________________________________

Lõpulõke 2011. Foto: Aili Gertz

Selleaastane lõpulõke Leegu järve ääres saab toimuma juba sellel laupäeval, 2. juunil.

Kohale saab näiteks hääle, ratta või bussiga, mis väljub Tartust Ahunapallu kell 17:30

Lisaks nendele on võimalus minna ka kanuuga! Siit samast Tartust otse Leegule. Välja on pakkuda 12 kohta, 10 eurot nägu. Ees ootab pikk, aga fantastiline sõit.

Andke siis Anettile (anett.reilent@gmail.com) või Birgitile (purga.birgit@gmail.com) teada, kes meiega vettmööda tulla tahab. (Täpsemad mineku ajad ja -kohad on täpsustamisel)