Vihmasel kolmapäeva õhtupoolikul võttis põline ringikas Keily Tammaru kuulajad endaga kaasa kütkestavale Florese saarele keset avarat Atlandi ookeanit. Keily jagas huvilistele kahe kuu jooksul Portugalile kuuluvas Assooride saarestikus praktika raames nähtut ja kogetut. Juttu tuli Florese endeemsest mardikaliigist, vihasest võitlusest Himaalajast pärit invasiivse taimega ja saarte heitlikust ilmast, mille kõige kõrvale sai maitsta kohalikust juustutööstusest pärinevat magusat küpsetist.
Juhatus tänab omalt poolt kõiki kuulajaid ja loomulikult ka Keilyt suurt rännuhimu tekitanud ettekande eest!
Ringi Teadusblogi teises postituses teeb TÜ bioloogia ja ökoinnovatsiooni magistrant Anni Miller lühiülevaate oma bakalaureusetöö teemaks olnud sihktiivalistest ning tutvustab rohumaade majandamise mõju nende käekäigule.
Põnevat lugemist!
Anni Miller
TÜ bioloogia ja ökoinnovatsiooni magistrant
Teadusliku hõnguga termini sihktiivalised taga peidavad ennast tegelikkuses meile kõigile suvistelt heinamaadelt tuttavad rohutirtsud ja ritsikad. Sihktiivalised on vaegmoondega putukate selts, mis jaguneb kaheks alamseltsiks: ritsikalised (Ensifera) ja tirtsulised (Caelifera). Eestis elab 43 liiki sihktiivalisi ja nad saab laias laastus jagada kolme sugukonda: ritsiklased (Tettigoniidae) – 13 liiki, tirtslased (Acrididae) – 25 liiki ja sirtslased (Tetrigidae) – 3 liiki [1]. Omaette sugukondadesse kuuluvad veel toakilk ja kaerasori.
Euroopas elavad sihktiivalised on valdavalt herbivoorsed avamaastikuliigid, kelle tüüpiliseks elupaigaks on rohumaad. Need poollooduslikud kooslused püsivad eelkõige karjatamise ja niitmise tulemusena. Põllumajanduse intensiivistumise ja avamaastike metsastumise tõttu on viimase poolesaja aasta jooksul sihktiivalistele sobilike rohumaade pindala olnud tugevas languses. Vähemaks on seetõttu jäänud ka sihktiivalisi – rohkem kui veerand Euroopa sihktiivaliseliikidest on ohustatud ja paljude liikide populatsioonid kahanemas [2].
Taimedest toitujatena mõjutab taimekoosluse järsk muutus, mis on enamasti maamajandamise tagajärg, otseselt sihktiivaliste elutingimusi. Kuna sihktiivalisi peetakse headeks indikaatoriteks elupaiga muutuste kajastamisel [3], on järjest enam hakatud uurima maamajandamise mõju nende liigirikkusele ja arvukusele. Tavaliselt on sellised uurimused siiski väga asukohaspetsiifilised ja põhjalikke ülevaateid on seni vähe. Seepärast võtsingi oma bakalaureusetöö eesmärgiks anda ülevaade, kuidas rohumaade majandamine sihktiivalisi mõjutab.
Pikas perspektiivis on sihktiivaliste jaoks kasulik igasugune rohumaade majandamine, mis takistab puude ja põõsaste pealekasvu ning aitab avamaakooslustel püsida.
Uurimusi, kus on hinnatud karjatamise ja niitmise mõju sihktiivalistele, on viimastel aastakümnetel küll üsnagi palju tehtud, kuid tööde metoodika erineb niivõrd, et suuremaid üldistusi on keeruline teha. Nii niitmise kui karjatamise juures leidub positiivseid kui ka negatiivseid aspekte, millest viimased on küll pigem lühiajalised. Pikas perspektiivis on sihktiivaliste jaoks kasulik igasugune rohumaade majandamine, mis takistab puude ja põõsaste pealekasvu ja aitab avamaakooslustel säilida.
Läbitöötatud artiklite põhjal oli karjatamine soositum majandamisvõte kui niitmine. Karjatamise lühiajaline negatiivne mõju avaldub sihktiivalistele enamasti alles siis, kui karjatamiskoormus on liiga kõrge või kestab samal alal kogu vegetatsiooniperioodi. Eriti madal on sihktiivaliste liigirikkus ja arvukus mõlema teguri koosmõjul (nt püsivad kõrge asustusega lambaaedikud). Sihktiivaliste kõrge liigirikkuse tagab struktuurselt heterogeenne taimestik: kõrgemad taimepuhmad sobivad näiteks kogukatele ja peidulistele ritsikatele, palja maapinnaga laike eelistavad aga eriti soojalembesed sirtsud. Selline mitmekesine taimestiku struktuur tekib enamasti ebaregulaarsel karjatamisel, kus karjatamiskoormus võib olla ka küllaltki intensiivne, kuid see on hajutatud ja kestab lühikest aega. Pikaajalise karjatamise puhul on sihktiivalistele sobivaim just madal karjatamiskoormus.
Näide püsivalt kõrgest karjatamiskoormusest: pikalt lambaaedikute all olnud rohumaa Slovakkias. Foto: V. Hrúz, [4].
Niitmise lühiajaline mõju sihktiivalistele oli negatiivsem kui karjatamisel, sest sellega kaasneb taimse biomassi järsk vähenemine ning sihktiivaliste otsene suremus niitmise ajal ja selle järgselt (ellujäänutel pole niidetud rohumaadel kiskjate eest kuhugi peituda). Mõju sõltub ka niitmise ajast, kuid üldjuhul on sihktiivaliste arvukus ja liigirikkus madalaim aladel, kus niidetakse mitu korda aastas. Sihktiivaliste säästmiseks soovitatakse niita rohumaid osade kaupa ja võimalusel jätta hooaja jooksul alles kõrgema taimestikuga ribasid. Nii säilib alal ka peidulisematele sihktiivalistele kohti, kust taimestiku taastudes uuesti üle rohumaa levida.
Traditsiooniliste elupaikade vähenemise tõttu on viimasel ajal hakatud rohumaade kõrval järjest enam tähtsustama ka teiste inimtekkeliste maastikuelementide olulisust sihktiivaliste jaoks. Alternatiivseid elupaiku on nii lühiajalisi, pikaajalisi kui ka püsivaid. Lühiajalisteks elupaikadeks on näiteks värsked raiesmikud, mis pakuvad avamaaliikidele sobivaid tingimusi küll ainult mõneks aastaks, kuni võsa võimust võtab [5]. Osad võsalembesemad ritsikaliigid suudavad raiesmikel elada ka pikemat aega. Pikemaajalised elupaigad on jäätmaad, mahajäetud kaevandusalad ja karjäärid. Püsivateks elupaikadeks, mida järjepidevalt hooldatakse, on kraaviservad, teeääred, raudteetrassid, linnapargid, liinialused ja enamasti ka metsasihid. Paljud neist on lineaarsete maastikuelementidena sihktiivalistele ka levikukoridorideks.
Kui rohumaade olukord lähitulevikus ei parane, võivad alternatiivsed elupaigad edaspidi saada veelgi kandvama rolli sihktiivaliste säilimisel ja levikul. Traditsiooniliste elupaikade säilitamine ja rohumaade majandamine on määrava tähtsusega, et säiliks neile kooslustele omane kirev liigirikkus ning sealhulgas ka sihktiivaliste mitmekesisus.
Runnel, V. (2017) Eesti sihktiivalised ja nende laulud. Eesti Loodus, 8, 12–23.
Hochkirch, A. et al. (2016) European Red List of Grasshoppers, Crickets and Bush-crickets. Publications Office of the European Union, Luxembourg.
Báldi, A., Kisbenedek, T. (1997) Orthopteran assemblages as indicators of grassland naturalness in Hungary. Agriculture, Ecosystems and Environment, 66, 121–129.
Fabriciusová, V., Kaňuch, P., Krištín, A. (2011) Response of Orthoptera assemblages to management of montane grasslands in the Western Carpathians. Biologia, 66, 1127–1133.
Sliacka, A., Krištín, A., Naďo, L. (2013) Response of Orthoptera to clear-cuts in beech forests. European Journal of Entomology, 110, 319–326.
Pilt on tehtud hiliskevadel Emajõe luhal, mis on liigirikas nii sihktiivaliste kui ka lindude poolest. Linnud on mu teine suur kirg, ning tänu sellele, et lindude kõrgaeg on kevadel ja sihktiivaliste oma alles hilissuvel, jagub aega kummagi rühmaga tegelemiseks.
Miks valisid oma lõputöö teemaks just sihktiivalised ja kuidas sa nendeni jõudsid?
Putukatega olen tänu bioloogist emale väiksest saati ninapidi koos olnud. Kui oli vaja lõputöö teemat valida, läksingi entomoloogia teadurite jutule ja loetlesin neile mind kõige enam paeluvad putukaseltsid ette. Sihktiivalised said valituks seepärast, et keegi parasjagu nendega Tartu Ülikoolis ei tegelenud ja võrreldes veel valikus olnud liblikate ja kiilidega, on neid väga vähe uuritud. Siinkohal suur tänu Tiit Tederile, kes oli valmis pea ees tundmatusse hüppama ja minu juhendajaks hakkama.
Kuidas leidsid sa oma tee Looduskaitseringi?
Ringi sattusin tänu sõpradele juba gümnaasiumiajal, kui tantsisin Robini rahvatantsurühmas Metsik Mõtsik. Selles tantsurühmas on läbi aastate paljud Ringi liikmed jalga keerutanud ja tänu neile on ka mitmed uued tantsijad leidnud tee Looduskaitseringi. Esimesteks üritusteks olid ilmselt mälukad, aga kes seda ikka enam täpselt mäletab.
Kaanefoto: Gerli Paju “Kevad”, võistlustöö aastast 2017
Tähelepanu, fotograaf!
Tunned, et aina suuremate sammudega lörtsiste ilmade poole liikuv sügis on sinu sisemist fotokunstniku hinge päev-päevalt üha raskemini rusuma hakanud? Tunned, et sooviksid ennast loomelaval väljendada, aga ei leia selleks sobivat aega ja kohta? Ei ole põhjust pead norgu lasta, sest Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi iga-aastane loodusfoto konkurss tuleb taas, et teie muredele leevendust pakkuda!
Selleaastane fotokonkurss kannab nime “Juurte juurde”. Ole sa rahvuskonservatiiv või bioloogiatudeng – “juured” pakuvad mõtteainet kõigile. Seega kutsumegi sind jagama seda, mida juured sinu jaoks tähendavad. Viide ammukadunud helgele minevikule, ajas püsivale elujõu allikale, visuaalset vaatemängu pakkuvale pildile metsateel või kõikesiduvale võrgustikule maapõues – oma interpretatsiooni pakub muidugi iga fotograaf ise. Fotokonkurss on avalik ja osa võtma ootame kõiki huvilisi ka väljastpoolt Ringi. Iga osaleja võib saata kuni viis (5) fotot, millele on lisatud pealkiri, pildistamise aeg, koht ja soovi korral ka lühikirjeldus. Foto pikem külg peab olema vähemalt 2000 pikslit. Piltide töötlemisel tuleks meeles pidada head tava ning nähtu tõepärast ja loomulikku esitust.
Fotosid ootame 31.oktoobri südaööni meiliaadressile juhatus@ring.ee. Novembri esimesel nädalal saab veebi teel hääletada enda lemmiktööde poolt, kus enim hääli kogunud töö saab rahva lemmiku tiitli. Konkursi esikolmiku ja üldvõitja selgitab aga välja välja auväärt žürii. Autasustamine koos traditsioonilise filmivaatamisega toimub 10. novembril, algusega kell 18.00 Tartu Loodusmajas. Üritusel peame loomulikult kinni ohutusnõuetest – olgem valmis esitama tõendit oma nakkusohutusest.
Kätte on jõudnud septembri lõpp! Koolijütsidel on esimesed kontrolltööd selja taga. Töömesilastel on suvepuhkusest mälestuseks vaid kunkusse panemata plätud. On tunne, et oled ära teeninud väikese vahelduse koolikambri valgetele seintele ja argipäeva sebimisele. Looduskaitseringi bussiekskursioon sobib selleks nagu Eve Kivi Pakendikeskuse reklaami.
Toimub nimetatud ekskursioon 8. – 10. oktoobril 2021 Lääne-Eestisse.
Täpsem ajakava on järgmine:
8. oktoober (reede)
Start Vanemuise 46 ees kell 18.00. Sõidame Vändra ja Järvakandi vahel olevasse Mukri rabasse. Kui on aega ja tahtmist, teeme enne Mukrit väikese jalutuskäigu ka Võidula külas. Vaatame mõisa ja sulistame jões varbaid. Mukri rabas sööme tatart, vestleme sõpradega ja ööbime.
9. oktoober (laupäev)
Kui Vändra metsa karud meid nahka pole pistnud, pakime asjad kokku ja teeme Mukri rabas väikese jalutuskäigu. Buss viib meid seejärel Eesti klaasipealinna Järvakandisse. Kohalikust kauplusest saab limonaadi ja krõpsu. Külastame klaasimuuseumi (seal on igasugu klaasist vigureid!) ja näeb küla keskel ehk tühja basseini. Lõuna vajaduse, formaadi ja asukoha otsustame sõltuvalt asjaoludest. Edasi suundume Eestis seni säilinud suurima niidetava pindalaga Nedrema puisniidule. Kui meil veab siis on puisniidu hooldajad nõus meile ka täpsemalt seletama kuidas see puisniidu värk käib. Kui niidutaimede imetlemisest kõht täis saab, sõidame kunsti vaatama. EKA tudengid on Tuhu rabasse torni teinud. Läheme ja naudime seda esteetikat lähemalt. Ja siis tasapisi ööbimiskoha poole. Laupäeva õhtul ööbime linnas. Soontagana maalinnas.
10. oktoober (pühapäev – see pole iga päev)
Hommikuvõimlemine, söök. Siirdume kõigi mugavustega bussis Matsalu Rahvusparki. Seal läbime professionaalse giidi juhtimisel huvitava matka. Eeldatavasti plaaniks lõuna matka sisse. Varasel pealelõunal suundume ida poole. Sihiks Pakamägi ja Raikküla mõis. Sealt võtame suuna Tartu peale. Kui kellaaeg veel viisakas, proovime külastada Käru Muuseumit. See asub Kärus. Seal on palju kärusid. Finiš on Tartus Lodjakoja saunas.
Bussis on 50 kohta ja sellest tingituna on ka osalejate piirarv 50. Osalejate hetkeseisuga saab tutvuda SIIN.
35€-se piletiraha sisse mahub bussisõit, 4 söögikorda (R õhtu, L hommik&õhtu, P hommik), saun, klaasimuuseumi pilet, professionaalne giid ja ehk veel midagi:)
Soovist väljasõidule tulla võib teada anda raalpostkirja (akaivo@hotmail.com) või lühisõnumi (55577426) teel. Vastan kindlasti, siis tead, et Su kiri pole rämpspostifiltrisse kinni jäänud. Koht bussis on kindel, kui raha makstud. Võib maksta arvele (Aadam Kaivo EE952200001101057317, selgitus: bussiekskursioon) aga eelistan sula.
Koroonaviiruse immuniseerimise tõendita bussi ei saa!
P.S. Kes varem pole Ringi bussisõitudel käinud siis üldine tava on selline, et oma lõunase söögi eest vastutab igaüks ise. Teeme kindlasti peatusi, et varude täiendamist võimaldada. Ei pea teiste kotti tühjaks sööma, et ellu jääda. Ja ööbime telkides.
Meenutusi viimasest bussireisist, mis toimus Sisevete Saatkonnas:
Selle nädala neljapäeval, 16. septembril, said ringilistele armsaks saanud Jaamamõisa oja äärsel niidukooslusel pilvise sügisilma saatel maha peetud ajaloo esimesed vikatiga niitmise talgud.
Võrreldes mais toimunud külvi -ja istutustalgute aegse ajaga, oli alal enne niitmistalguid palju muutunud – hein oli rinnuni ja liigirikkus märkimisväärne. Kuigi varasuvine kuumus ja kuivus ei olnud taimede kasvuks kaugeltki ideaalsed, jäid visalt püsima näiteks angervaks, mustsõstar, vesikanep ning palju muudki. Endisele tühermaale kohaselt oli alale kasvama asunud silmnähtavalt palju jäätmaale omaseid maltsalisi. Et järgmisel aastal oleks niidukooslus veel rohkem niidu nägu ja prahipaigataimed silmailu ei rikuks, sündiski idee niit poollooduslikule kooslusele kohaselt ära niita.
Ala enne niitmistalguid
Talgupäevale kogunes peale väsitava tööpäeva lõppu lausa 22 inimest, kelle seas oli rõõm näha nii vanu olijaid kui ka palju uusi esmakursuslasi. Enne niitmise kallale asumist tegi meile juba tuttav Susanna alal väikese taimetuuri, mille käigus tutvusime kõigega, mis hiljem maha niidetud saab. Peale seda pisteti talgulistele kätte rehad ja vikatid. Et vikatitega ka midagi peale osataks hakata, tutvustasid selle tööriista hingeelu ja tööpõhimõtteid pikaaegsed ringikad Kont ja Pluuto.
Vaprad talgulised
Kont demonstreerimas vikati luiskamist
Pluuto tutvustamas iidse sirbi tarkuseid
Hoolimata pealepressivast sügisesest hämarusest, jooksis töö ludinal – vikatid välkusid, heina langes ja agarad töökäed riisusid täie hooga. Eraldiseisvaks eesmärgiks oli kogu täiega välja kitkuda kõrgekasvulised maltsalised ning ka see töö kandis vilja. Kogu mahaniidetud hein sai nagu kord ja kohus alalt rammu täis käte jõul ka ära tassitud. Kosutavaks preemiaks oli soe tee ja Merlyni tehtud imemaitsvad koogid. Õhtuhämaruses meenus veel viimastele kohalolijatele, et maha oli plaanis istutada ka mõned puud. Töökindad lükati taas kätte ja juuripidi mulda sai pandud kolm noort lodjapuud, kuslapuu ja pihlakas, mis seal nüüd loodetavasti aasta-aastalt suuremaks kasvavad.
Vikatit ei peljanud kätte haarata ka president isiklikult
Rehabrigaad tööpostil
Heinavedu kondimootorite jõul
Talgubossid soovivad omalt poolt tänada kõiki töökaid talgulisi, vikatimeistreid Konti ja Pluutot, nõu ja tarkusega abiks olnud Jaan Liirat ja muidugi taimespets Susannat! Hein poleks saanud niidetud ja kokku riisutud ilma ELF-i poolt laenatud tööriistadeta – tänud ka sealsetele vastutulelikele inimestele!
Kolm talgulist peale väsitavat tööd heinadiivanil lesimas
Uued talguplaanid on korraldajatel juba peas mõlkumas. Kohtume juba varsti!
Tere armas ringiline, tulevane liige või niisama teadushuviline!
Sinu ees on Ringi Teadusblogi kõige esimene postitus. Teadusblogi loomise idee sündis Supilinna ploomipuude all istudes, kui pead vaevasid mõtted eesseisva bakalaureusetöö kirjutamisest. Internetiavarustest murele lahendust otsides selgus, et Tartu Ülikoolis kirjutatakse igal aastal hulgim põnevaid looduskaitseteemalisi bakaluareuse -ja magistritöid, mis paraku tihti lihtsalt lõpututesse arhiividesse kaovadki. Ringi Teadusblogi ongi sündinud selleks, et olulised ja päevakajalised teemad jõuaksid laiema avalikkuseni ega jääks pelgalt riiulitele tolmu koguma.
Esimeses artiklis esitab Ringi liige Lisanne Nääb oma merelindude geneetikat ja reoaineid käsitlevast bakalureusetööst haarava lühikokkuvõtte.
Põnevat lugemist!
Lisanne Nääb
TÜ bioloogia ja elustiku kaitse vilistlane
Inimkonna kiire kasv ning elustandardite muutus tingib järjest suureneva inimtegevuse surve ökosüsteemidele. Näiteks paisatakse igal aastal merekeskkonda kümneid tuhandeid keemilisi saasteaineid, mis tulevad tööstustest, põllumaadelt, kaevandustest ja majapidamistest [1]. Need keemilised saasteained, peamiselt püsivad orgaanilised ühendid ja raskmetallid kahjustavad mereorganismide tervist ja muudavad merekeskkonda ning see omakorda mõjutab mereökosüsteemide toimimist [2].
Teadlastele on suur väljakutse märgata inimtekkeliste saasteainete kahjulikku mõju elustikule juba enne, kui need on põhjustanud olulise languse looduslike populatsioonide arvukuses. Just pikaealiste liikide puhul ei pruugi me kohe aru saada, et reostus loomi negatiivselt mõjutab, sest populatsiooni arvukuse langusel on viiteaeg [3]. Reostus mõjutab küll loomade tervist negatiivselt, kuid suremus ei pruugi suureneda, sest langus tervises kompenseeritakse elukäigu lõivsuhetega, vähendades näiteks investeeringuid sigimisse. Seetõttu on vaja leida meetodeid reoainete mõju uurimiseks subletaalsel tasemel ning üks võimalik lähenemisviis on uurida reostuse mõju geenide avaldumisele.
Kuna merelinnud sarnanevad oma elukäigult inimesega (aeglane elutempo, toiduahela tipplülid), siis võib nende tervislikku seisundit pidada heaks indikaatoriks selle kohta, kuidas keskkonnas olev reostus ka inimese tervist mõjutab.
Kuna merelinnud sarnanevad oma elukäigult inimesega (aeglane elutempo, toiduahela tipplülid), siis võib nende tervislikku seisundit pidada heaks indikaatoriks selle kohta, kuidas keskkonnas olev reostus ka inimese tervist mõjutab. Lisaks, kuna merelindude põlvkonnad vahetuvad aeglaselt, siis on neil raskem kohastuda keskkonnas toimuvate muutustega ning nende tervise uurimine väärib tähelepanu ka looduskaitselisest seisukohast. Geeniekspressiooni uurimine võiks seega olla üheks paljulubavaks uurimissuunaks, mis võimaldaks hinnata lindude tervislikku seisundit, kui on teada, mida uuritud geneetilised markerid indikeerivad.
Just seetõttu soovisin oma lõputöös seda teemat lähemalt uurida. Selgus, et siiamaani on merelindudel reostusega seotud geeniekspressiooni väga vähe uuritud. Lisaks, kuna teadmised reostuse mõjust merelindude geeniekspressioonile on alles algusjärgus, on senised uuringud keskendunud eelkõige geenidele ja ainevahetusradadele, mille puhul seos reostusega on etteennustatav, sest varasemad uuringud teiste ökotoksikoloogia mudelliikide (nt kalad) peal on seda seost näidanud. Üheks levinumateks uurimisobjektideks on olnud reoainete detoksifikatsioonirajad. Tsütokroom on üks võtmetähtsusega valkudest võõrainete metaboliseerimisel ja tsütokroomi perekonna geenide avaldumist vastusena reostusele on ka merelindude puhul enim uuritud ning on leitud, et need geenid on tõepoolest populatsioonidel, kes elavad saastunud elupaikades, üles reguleeritud ehk suuremal määral avaldunud. Lisaks detoksifikatsiooniradadele on rohkelt tähelepanu saanud ka oksüdatiivne stress, mis on üks mehhanismidest, mille kaudu reoainete kahjulik mõju organismidele avaldub.
Nii nagu tsütokroomi perekonna geenide puhul, on ka mõnede oksüdatiivse stressiga seotud geenide avaldumise ja reoainete taseme vahel positiivsed seosed. On võimalik, et reostusel on mõju ka geenidele, mis osalevad kilpnäärme töös, vähitekkes või selle allasurumise regulatsioonis, lipiidide ainevahetuses ja raskmetallide tekitatud kahjustuste vastases kaitses. Uuringute ja teadmiste lisandumisel võime loota, et lisaks seni uuritud geeniradadele hakkab kogunema ka andmeid reostuse mõju kohta erinevatele võimalikele patoloogiatele (näiteks vähitekkele), samuti uusi teadmisi kaitsemehhanismidega seotud füsioloogiliste lõivsuhete kohta.
Geeniekspressiooni ja reostuse vahelised seosed viies hõbekajaka koloonias Suures Järvistus. Joonise parempoolses servas on loetletud reostusega seotud geenid ning alumises servas on viis erinevat hõbekajaka populatsiooni, kusjuures kaks vasakpoolset populatsiooni (GULL.1, CHSH.1) elavad rohkem saastunud keskkonnas kui ülejäänud kolm populatsiooni (LSS.1, CHT.1, STR.1). Värvid ja nende tugevus indikeerivad geenide regulatsiooni taset: punane geenide ülesregulatsioon, roheline geenide allaregulatsioon. Saastunud populatsioonides (GULL.1, CHSH.1) leiti hõbekajaka munades reostusega seotud geenid suuremal määral üles või alla reguleeritud olevana kui vähem saastunud populatsioonides (LSS.1, CHT.1, STR.1) [4]. Seega geeniekspressioon peegeldab reoainete taset hõbekajaka populatsioonides.
Geeniekspressiooni ja reostust uurivate tööde tõlgendamise teeb keeruliseks mitu asjaolu. Esiteks, reostuse mõju geeniekspressioonile võib sõltuda paljudest erinevatest teguritest nagu liik, uuritud kude, sugu või käsilolev eluetapp. See teeb uuringud spetsiifiliseks ja raskendab nende võrdlemist. Lisaks on uuringute tegemisel väga oluline sobiva hulga ja õigete sihtmärkgeenide välja valimine, sest muidu ei pruugi ainevahetusradades tähtsad ja reostuse taustal erinevalt ekspresseerunud geenid analüüsist välja tulla.
Tulevikuväljavaadeteks antud vallas võiks olla kasutatavate meetodite ja katsedisainide ühtlustamine, et oleks võimalik erinevaid töid võrrelda. Lisaks tuleks selgitada välja lindude verenäitajate ja tervise vahelised seosed, et lindude tapmise asemel saaks koguda proove vähem destruktiivsete meetoditega. Baasinformatsiooni välja selgitamine geeniradade kohta aitab teha selgemaid järeldusi selle kohta, kas ja kuidas reostus geeniekspressiooni mõjutab.
Álvarez-Muñoz D., Llorca M., Blasco J. & Barceló D. 2016. Chapter 1 – Contaminants in the Marine Environment. pp. 1–34. In: Blasco J., Chapman P.M., Campana O., & Hampel M. (eds), Marine Ecotoxicology, Academic Press.
Shahidul Islam Md. & Tanaka M. 2004. Impacts of pollution on coastal and marine ecosystems including coastal and marine fisheries and approach for management: a review and synthesis. Mar Pollut Bull. 48: 624–649.
Edwards J.E., Hiltz E., Broell F., Bushnell P.G., Campana S.E., …, Hussey N.E. 2019. Advancing Research for the Management of Long-Lived Species: A Case Study on the Greenland Shark. Front Mar Sci. 6: 87.
Crump D., Williams K.L., Chiu S., Letcher R.J., Periard L. & Kennedy S.W. 2015. Biochemical and Transcriptomic Effects of Herring Gull Egg Extracts from Variably Contaminated Colonies of the Laurentian Great Lakes in Chicken Hepatocytes. Environ Sci Technol. 49: 10190–10198.
Pilt on tehtud 2020. aasta juunis välitöödel Teravmägedel, kus aitasin norra ja prantsuse merelinnu-teadlastel koguda vereproove hahkadelt ja kaljukajakatelt, et uurida, kuidas reostus neid linde mõjutab.
Miks valisid oma lõputöö teemaks merelindude geneetika ja kuidas sa selleni jõudsid?
Sellise uurimisala juurde jõudsin natuke ringiga. Lõputöö teema valimise ajal olin pigem segaduses, et millises suunas jätkata, sest kõik tundus bioloogiaõpingute ajal niivõrd põnev. Mõtlesin, et huvitav oleks teha midagi sellist, mis võimaldaks siduda valget ja rohelist bioloogiat. Lisaks oli mulle silma jäänud Tuul Sepp (kellest saigi minu bakatöö juhendaja) oma põnevate ja uudsete uurimisteemadega. Nii ma siis tema juurde jutule läksingi ja formeerus selline lõputöö teema.
Kuidas leidsid sa oma tee Looduskaitseringi?
Ringini jõudsin Ringi lahedate matkade kaudu. Lisaks hakkas mulle kohe meeldima Ringi inimeste lõbus ja kokkuhoidev suhtumine.
Rõõm on teatada, et kuigi aastad mööduvad linnulennul, tuleb avamatk ikka ja jälle.
Nagu ikka, alustame retke Suures Taevaskojas. Toimuvad traditsioonilised võistlused ja sõnavõtud. Sihtkoht selgub aga kohapeal ning marsruut ja matkaseltskonnad kujunevad välja jooksvalt. Üksi keegi ei jää ja toredad matkasemud on garanteeritud!
Tähtis teada:
• Rong väljub Tartust kell 10:17. Pilet ette ostes 1,87€/1,28€, rongist ostes 2,20€. • Kohtume Taevaskojas hiljemalt kell 12. • Õhtul pakume lõkkerokka. Et teaksime kogustega arvestada, PANE OMA NIMI KIRJA SIIN: https://docs.google.com/…/1qDO4sDoxlIlBFZKcAgnb…/edit… Loomulikult võib ka traditsioonilisel viisil postituse all kommenteerida, kuid palun lisage nimi lingile ka. • Võta kaasa telk ja muu magamisvarustus. Kui sul on midagi üle/puudu, siis registreerimislehel on ka selle jaoks lahter olemas.Tule kindlasti, isegi kui matkavarustust pole! Küll üheskoos mured lahendame.
Aeg ei peatu ja alanud on uus kooliaasta. See tähendab, et algab ka järjekordne mälumänguhooaeg. Avapauk toimub 28. septembril kell 18 lokaalis Illegaard.
