Kuldar ja Martin pabereid jagamas

Muljeid ööorienteerumisest
Aasta otsa trenni tehtud, kogunes meie võistkond (Kaisa, Erik, Triin)
poole üheksaks Pirogovi parki, et järjekordsel ööorienteerumisel enda
kiirus, osavus, vastupidavus, leidlikkus ja silmanägemine proovile panna.
Küünarnukivoorus jäime küll tihedas konkurentsis vastastele alla, nii et
kaarti me ei saanud, aga kus ei aita jõud, seal aitab mõistus ja kannatlik
meel, jäime paigale ja varsti tuligi teade, et füüsikahoones paljundatakse
kaarte juurde. Kuna pika ootamise peale hakkas lihas juba jahtuma, läksime
Verneri kohvikusse sooja. Kohviku aknast avanes suurepärane vaade Pirogovi
platsile, kus mõne aja pärast oligi siginat-saginat märgata. Kui meie
võistkond Pirogovi parki jõudis, olid kaardid juba jagatud. Õnneks oli
sinna veel Tauno võistkond jäänud strateegiat paika panema ning mõtlesime
nendega liituda, aga kahjuks paistis, et me ei suuda nende tempos püsida.
Aga seal, kus ei aita jõud ega mõistus, aitab õnnelik juhus: üks teine
võistkond otsustas, et nad ikkagi ei taha orienteeruda, ning müüs enda
kaardi meile.

Nüüd andsime jalgadele valu, esimeseks punktiks raamatukogu. Kui
läänekalda punktid said võetud, suundusime Annelinna poole. Seal läks
võistlus põnevaks, sest tuli võidelda erinevate loodusjõududega nagu külm
põhjatuul, nälg, seedehäired, väsimus, valutavad jalad, Hiinalinna
inimsööjad koerad, salakavalad tänavanimed (Lääne tänav!), valesti
märgitud punktid. Kahjuks demoraliseerus meie võistkond pärast Hiinalinna
külastust ja Anne looduskaitsealal jäi käimata. Läksime hoopis ühikasse,
kus saime selga soojemad riided ning kaasa natuke taarat Vagunile.
Finišeerusime zavoodis, kus saime žüriilt õlut (tänud!) ja
vastasvõistkondadelt kallistusi.

Lõpetuseks kiitus korraldajatele selle eest, et kaks punkti paiknesid
Hiinalinnas, muidu öösel sinna vist ei satuks. Lisaks ka väike soovitus
järgmiseks aastaks: printige rohkem kaarte.

Triin

Järelkaja
Taaskord tuli veenduda, et ööorienteerumine on üks rahvarohkemaid üritusi Kevadpäevadel. Üks kordki jõudis võistkond vagun õigeaegselt Pirogovi, aga tung oli nii suur, et ikkagi jäime küsimustest ja kaardist ilma. Kuid nuppu meil jätkus ning pildistasime fotomasinasse vajamineva ja suundusime vagunisse tatart sööma, et orienteerumiseks jõudu koguda. Külmas kevadeõhtus võistkond vagun lõpuks teele läkski. Rassisime nii kuis jaksasime, kohtusime mitmete teiste orienteerujatega võtsime paar punktigi ning lõpuks kostitas meidki soe ja hubane zavood, kus erinevaid võistkondi varaste hommikutundideni finišeeris.
Tubli töö korraldajatel: Mardil, Martinil, Kuldaril ja Johannesel.

Vaata Kairi ja Hendriku pilte

Kairi