LUMEILVESEKS kuulutatakse iga mees või naine,
kes tõuseb talvel, suuskadel või ilma kahe päevaga omal jõul kahekümne Eestimaa kõige kõrgema mäe otsa.
Kõikidel Lumeilvese matka sooritajatel kirjutada eelnevalt seltsid.tylkr@lists.ut.ee.
Looduskaitsering võttis 20 Eesti kõrgemat tippu
Peep Mardiste
(Avaldatud lühendatult ka 1998. aasta veebruarikuu “Looduses”)
| 3. veebruaril 1998 kell 12:30 Haanjamaal — 40 tudengit on kogunenud Perajärvele Vällamäe jalamil. Kuulanud ära lühikese ülevaate eelseisvast, sööstetakse entusiasmiga Eesti suurima absoluutse kõrgusega mäe otsa. Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering on alustanud 2-päevast vallutusretke Eesti 20 kõrgema mäetipu alistamiseks suuskadel. On enesekindlalt väidetud, et avastamisretked on midagi möödanikust. Midagi, millega tegeleti aastasadu tagasi. Tänapäeva luuresatelliidid võivad fikseerida maapinnal lebava tennispalli, mis tähendab, et maadeavastaja elukutse peaks olema ajalugu. Eesti loodusteadlased on õigustatult uhked selle üle, et Eesti on loodusteaduslikult üks paremini uuritud ja kirjeldatud paiku maailmas. Ent siiski on võimalik tekitada Eesti meedias ärevus teemal, kas Eestis on üks või enam üle 300 meetri kõrguvat mäetippu. Esimeses ei saa olla kahtlust – Suur Munamägi on erinevatel andmetel 317-318 meetrit kõrge. Talle järgneb teisena läheduses paiknev Vällamägi, mille kõrguseks on erinevad kirjalikud allikad pakkunud 297-304 meetrit. Kuni keegi tänapäevaste suurt täpsust ja usaldusväärsust tagavate riistadega kõrgemaid tippe üle pole mõõtnud, võib jäädagi küsima, mitu üle 300 meetrist tippu Eestis on. Ehk nagu ütles looduskaitseringi vilistlane Rein Ahas Haanjast antud raadiointervjuus: “Pole ime, kui leitaks lisaks Suurele Munamäele ja Vällamäele veel kolmaski üle 300-ne tipp…” Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering näitas, et avastajate ja seiklejate vaim pole Eestis kaugeltki otsas, algatades Eesti kõrgemate mäetippude täpse mõõtmise. Idee Eesti 20 kõrgema mäe ülesotsimiseks ja vallutamiseks on looduskaitseringi praeguse presidendi Taavi Pae peas küpsenud juba aastaid; 1998. aasta veebruaris otsustati lõpuks retk suuskadel ette võtta. Oma 40 aastases ajaloos on looduskaitsering ära käinud Kurski steppides ja Islandi tuhaväljadel. Seekord keskendati oma avastamisrõõm lumisele Haanjamaale. 3. veebruari hommikul kogunes 40-liikmeline looduskaitseringi seltskond suuskadel Perajärvele Vällamäe jalamil. Eesti kõrguselt teine tipp Vällamägi sai vallutusretke esimeseks tipuks valitud mitmel põhjusel. Eesti 20 tipu võtmise üritust oli pressile müüdud eelkõige küsimusega Vällamäe tegelikust kõrgusest. Kuid lõpuks sobis Vällamägi lihtsalt hästi meie 20 tipu võtmiseks valitud marsruudi alguspunktiks. Vällamägi ei tulnud meile kergelt. Iseäranis raske oli neil, kes otsustasid kasutada suuski mitte ainult mäest mäeni kulgemise hõlbustamiseks, vaid ka neile ronimiseks ja mööda metsaseid külgi laskumiseks. Vällamägi on Eesti suurima suhtelise kõrgusega (kõrgus jalamilt tipuni) mägi. Vällamäele jõudsid Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi teele saatma ka Haanja Looduspargi ja ajakirja Loodus esindajad. Edasi läksime me ise. Kõik Vällamäe otsa ronijad ära oodatud, laskuti itta soolaigule, mille turbalasundi paksus (Mati Ilometsa andmeil 17,5 m) on suurim Eestis. Peaks vist ütlema, et eeldatavasti suurim – Haanjamaal pole kaugeltki kõigi soode turbalasundite paksused mõõdetud. Kell 14:40 – veidi üle kahe tunni valget aega on jäänud ja vaid kaks tippu on võetud! Papisöödümäe all käib äge vaidlus. Kahe osapoole argumentide aluseks on lume käes kannatanud Eesti põhikaardi koopia ühelt ja satelliitide abil asukohta määrata aitav Magellan GPS teiselt poolt. Õnneks jõutakse meie asukoha suhtes kokkuleppele ja juba 10 minuti pärast ollakse Papisöödümäe tipus. Esimese päeva marsruut oli targu nii valitud, et pikemad distantsid jäid algusesse ning vastu õhtut hakkasid Eesti esikahekümnesse kuuluvad tipud meile kiiremini vastu tulema. Kell 17:25 – looduskaitsering on Kulliperä mäe (kõrguselt 14. Eestis) otsas. See oli järjekorras 12. tipp täna võtta. Väljas pimeneb kiiresti, kuid õnneks paistavad meelitavalt meie laagripaiga Haanja tuled. Sinna jõudmiseks tuleb vaid pikalt mäest alla lasta. Laskumisel ristub meie tee ehmunud jänese omaga. Teiseks päevaks jääb võtta 8 tippu. Kui eelmisel päeval võeti valdavalt Haanjast põhja pool asuvaid tippe, siis teiseks päevaks jäid lõunapoolsed tipud. Neist kaugeim on Haanjast viis kilomeetrit lõunas olev Plaani Jaanimägi, kõrguselt Eestis viieteistkümnes. Kell 16 oleme meie vallutuste reas üheksateistkümnenda, Tsälbämäe, otsas. Neile, kes sel päeval ka tippu ronimiseks suuski alt ei võtnud, oli tõus lõunanõlva mööda iseäranis vaevaline. Tsälbämäe tipust avaneb vaade meie lõppsihile – Suurele Munamäele. Järjekordne vaidlus trassivalikul – kas valida kergem tee ja üritada kasutada mootorsaanijälge või sumbata suuskadega paksus lumes ja otse? Vaatamata ilmsetele väsimuse tundemärkidele jäetakse “kommertsvariant” kõrvale ning võetakse läbi lume suund otse Suurele Munamäele. Kui Suurele Munamäele jõuame, hakkab hämarduma. Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering on võtnud suuskadel kahe päevaga Eesti 20 kõrgemat mäetippu. Shampus ja moosisaiad kaovad kolmekümneses seltskonnas kui mutiauku. Kõiki 20 tippu võtnuid ootab peatselt looduskaitseringi spetsiaalne diplom ühes lumeilvese aunimetusega. Ja mis laiemalegi ringile oluline – veebruari lõpul määras kaardifirma REGIO koostöös looduskaitseringiga korraliku GPS-seadmega Eesti 10 kõrgema tipu täpsed kõrgused. |
